Painkülas tegutseva Scanola Balticu rapsiõlitehase üks olulisemaid struktuuriüksusi on labor. Toodangust võetakse kogu aeg proove ja tootmisprotsessi juhitakse vastavalt analüüside tulemustele. Labori töös on ülimalt tähtis täpsus. Scanola labori keemikule Tea Rauale on täpsus suisa loomuomane, seega võib öelda, et ta on sattunud õigesse kohta.
Tea Raud on pärit Torma vallast. Tema isa oli agronoom, ema aga Lilastvere kaupluse juhataja. Paljud arvasid, et ka Teast kasvab tubli kaubandustöötaja, sest ema poes asendamisega sai ta juba üsna noorelt kenasti hakkama. Matemaatika talle raskusi ei valmistanud ja täpsus istus tal juba siis veres.
Aga kaubandustöötajat Teast siiski ei saanud, vaid hoopis keemik. 1972. aastal, kui ta värskelt Torma kaheksaklassilise kooli lõpetanuna Jõgeva keskkooli õppima läks, avati selles koolis keemia eriklass ja Teast sai selle õpilane.
“Midagi tuli ju valida. Ja mulle istusid reaalained paremini kui humanitaarained. Mina ütlen kõik olulise ühe lausega kõik ära, aga ajalootunnis eeldatakse natuke pikemat juttu,” ütles Tea Raud.
Keemiaklassi juhendaja oli õpetaja Helgi Teemant, kes praegu kannab nime Helgi Muoni ja püsib endiselt pedagoogiametis (ta on Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi õpetaja), viis keemiaklassi õppurid kord nädalas Tartu ülikooli laboritesse, kus igasuguseid põnevaid katseid sai teha. Mõni ime siis, et tervelt viis selle klassi õpilast Tartu ülikooli keemiat õppima läks. Neli neist jõudsid diplomini ja kaks on praegugi veel erialasel tööl. Tea Raua mäletamist mööda jäi nende klass ainsaks Jõgeva keskkooli klassiks, kes eriprogrammi järgi keemiat õppis, sest õpetaja Teemant-Muoni abiellus ja lahkus Jõgevalt.
Ajal, mil Tea Raud ülikooli lõpetas, oli jõus veel suunamissüsteem: vastav komisjon suunas lõpetaja töökohale, kus tuli kohustuslikud aastad ära teenida. Tea Raud soovis aga kindlasti Tartusse jääda. Ta otsis endale ise töökoha ja suunamiskomisjon aktsepteeris tema valikut. Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi erikonstrueerimisbüroo (see asus Tartu külje all Märjal) keskkonnakaitse laboris töötades tuli tal näiteks vee- ja mullaproove võtmas käia. Lahemaa lautade juures olid kohe spetsiaalsed kaevud, mille vett tuli kontrollida, et teada saada, ega virts pinnast reosta.
“Kuum kaup”
Erikonstrueerimisbüroos tuli Tea Raual vahepeal ka hoopis teistlaadi tööd teha: trükiplaate valmistada. Mitte neid, mis aitavad trükikojas lehti ja raamatuid trükkida, vaid elektroonikas kasutatavaid tekstoliidist trükiplaate. Osa neist läksid käiku tollase “kuuma kauba” – PAL-plokkide – valmistamiseks (noorematele inimestele tuleb selgitada, et see oli “vidin”, mis võimaldas Nõukogude Liidus kasutusel oleva SECAM-süsteemi värvitelekaga soomlaste PAL-süsteemi telepilti vaadata), aga paljudel puhkudel laborandid ei teadnudki, mis tootesse nende käte alt tulnud trükiplaadid paigutatakse.
Pärast erikonstrueerimisbüroost lahkumist asus Tea Raud tööle Tartus Rõõmu teel asunud Eesti Agrobiokeskusse, kus valmisid mitmesugused põllumajandusloomadele vajalikud ravimid: nendega raviti sigade punataudi, lehmade udarapõletikku jms.
Ent siis sai Tea Rauast pereinimene: ta abiellus ja tal sündis poeg. Kui laps kolmeseks sai, oleks Tea Raud pidanud lapsepuhkuselt tööle naasma, aga selle asemel ta hoopis koondati. Et isa surma järel üksi jäänud emal oli tuge vaja, kolis Tea oma perega Tartust Tormasse, täpsemalt Lullikatkule. Erialase rakenduse leidis ta Kureoja jõusöödatehases, kus tuli jõusööda analüüse teha.
“Ka siinsesse õlitehasesse, mis siis veel Weroli nime kandis, otsiti samal ajal keemikut, aga ma ei julenud siia kandideerida, sest siin tuli töötada ka öises vahetuses. Arvasin, et mulle kui väikese lapse emale see ei sobi. Et kui laps näiteks palavikku jääb, kuidas ma siis kolmekümne kilomeetri tagant siia öövahetusse tulen,” ütles Tea Raud.
Aga siis kutsus Weroli labori juhataja Tiina Kukk teda oma alluvatele puhkust andma, ta harjus sealse töökorraldusega ära ning tuli 2001. aastal juba Werolisse põhikohaga tööle. Kuna tema ema ja tädi olid alati valmis last hoidma, ei kujunenud öövahetused Tea Rauale üldse mingiks probleemiks.
“Ma kipun tihti liiga palju ette pabistama,” ütles Tea Raud muiates.
Täpsust on nõudnud kõik tema senised töökohad, praegune kaasa arvatud.
“Kui laborant valmistab näiteks vale kontsentratsiooniga tiitrimislahuse, siis on ka analüüsi tulemus vale,” tõi Tea Raud näite.
Keemikutöö kõrval teeb ta ka tavalise laborandi tööd: Scanola Balticu laboris on nimelt üks laborandikoht kahe keemiku vahel ära jagatud. Koos juhatajaga on laboris kuus töötajat. Aga vastutus pole suur üksnes juhatajal, vaid kõigil labori töötajatel. Eriti pingeline on varumishooaeg: siis tekib rapsikoormatega autodest aeg-ajalt tehaseväravast üsna kaugele ulatuv järjekord.
Kuus minutit
“Rahvas kipub arvama, et järjekord tekib sellepärast, et labor ei jõua piisavalt kiiresti koormast võetud proove analüüsida, aga see ei vasta tõele. Meie ütleme kuue minutiga ära, kas auto pääseb koormat üle andma või ei, aga muud toimingud võtavad rohkem aega: juht peab kõigepealt autoga kaalule sõitma, siis seemne restist alla kallama, resti ümbruse ära puhastama ning taas kaalule sõitma. Seda juba kuue minutiga ära ei tee,” kinnitas Tea Raud.
Nüüdseks on ta Painküla õlitehase palgal olnud juba kuusteist aastat. Kui Weroli päevil oli ka selliseid segaseid aegu, mil inimesed tööle tulles päris kindlalt ei teadnud, kas töökoht ikka veel alles on, siis praeguse omaniku ajal on meeleolu tehases üsna rahulik.
“Me ise ka vahel imestame, kuidas me omal ajal siin vastu panime,” ütles Tea Raud. “Praegu investeeritakse, ehitatakse ja hoolitsetakse inimeste heaolu eest.”
Et labor peab töötama kogu aja, mil tehases tootmisprotsess käib, st 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas, tuleb laboritöötajatel, nagu liinitöölistelgi, teha kaheteisttunniseid vahetusi – seistmest hommikul seitsmeni õhtul või vastupidi. Vahetustega tööl on plusse ja miinuseid. Plussiks on see, et kui arstile on vaja minna või mõnes ametiasutuses asju ajada, ei pea töölt ära küsima, vaid võib käigu plaanida vabale päevale: pärast kaheteisttunnist vahetust on kaks päeva vabad.
Vahetustega töö miinuseks on see, et teatris saab harva käia, sest huvipakkuvad etendused langevad tihti öövahetuse ajale. Trenni, näiteks zumbatrenni ei ole ka mõtet minna, sest siis tuleks sealt öövahetuste tõttu tihti puuduma hakata.
“Aga mina ei taha midagi poolikult teha,” kinnitas Tea Raud.
Nagu eelpool öeldud, on tema kodunt Painkülla kolmkümmend kilomeetrit. Seetõttu on ta pikkadest autosõitudest kuueteistkümne aasta jooksul üsnagi tüdineda jõudnud. Varased hommiku- ja hilised õhtutunnid on sõitmiseks natuke ohtlikud ka. Kevadel kargas näiteks sokk Tea auto ette. Sõiduki remondikuludeks kulus neljakohaline rahasumma. Ohtlik on ka pärast öist vahetust koju sõitmine: siis kipub uni peale tulema.
“Joon siis enne autosse istumist kohvi ja sõidu ajal auto küttesüsteemi tööle ei lülita,” ütles Tea Raud.
Viinamarjad ja ulukiliha
Talvel tuisuilmadega on Teale probleemiks, et kui ta kella kuue paiku tööle sõitma hakkab, on osa teid veel lahti ajamata. Lumesahad töötavad ju veidi hilisemat töölemineku aega silmas pidades. Aga kõik see pole pannud Tea Rauda töökoha vahetuse peale mõtlema, sest Scanola laboris ümbritseb teda tore seltskond ja ega siinmail keemikule sobivaid töökohti ülearu sageli pakuta.
Tea Raua poeg astub teatud mõttes tema jälgedes. Keemiat ta õppima minna ei tahtnud, küll aga valmistub saama proviisoriks. Ja selles ametis ei õnnestu keemiast ringiga mööda käia mitte kuidagi.
Suviti meeldib Tea Rauale oma aias nokitseda. Ta on avastanud enda jaoks viinamarjakasvatuse ja ühel aastal ka nii suure saagi saanud, et jätkus isegi mahla ja kompoti tegemiseks. Toidutegemisega on Tea üldse sinasõber ja tihti tuleb tal toiduks vormistada just ulukiliha, sest tema abikaasa on tubli jahimees. Ükskord, kui ulukilihast tüdimus peale tuli, ähvardas Tea, et paneb lehte kuulutuse: “Vahetan jahimehe kalamehe vastu.” Aga siis ütlesid teised naised, et kalamehed on veel hullemad.
Tea Raud on järginud elus põhimõtet, et asju ei tohi poolikult teha ja alustatud asjad tuleb ära lõpetada. Ta on aidanud õlitehase laboris uusi seadmeid ja analüüsimeetodeid juurutada ja õpetanud välja uusi laborante. Ta on nõudlik nii iseenda kui ka teiste töö suhtes, aga samas ka sõbralik, heatahtlik ja hea huumorisoonega kolleeg.
9.-13. oktoobrini saab Eestis teoks avatud toidutööstuste nädal. Selle nädala raames korraldab toiduliit järjekordse südamega tegija kampaania. Nagu teistelgi toidutööstustel, oli ka Scanola Balticul võimalus esitada oma kandidaat toidutööstuse südamega tegija tiitlile ja selleks kandidaadiks valiti just Tea Raud. Ehkki toiduliidu juhid ei valinud Tead nende viie hulka, kelle poolt rahvas Facebookis hääletada saab, on ta Scanola Balticu südamega tegija ilma mingi kahtluseta.
Tea Raua elukäik
* Sündinud 19. mail 1957 Tartus
* Lõpetanud 1968 Lilastvere algkooli, 1972 Torma 8-klassilise kooli, 1975 Jõgeva keskkooli ja 1980 Tartu ülikooli keemiaosakonna
* Töötas 1980-1991 Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi erikonstrueerimisbüroos, 1991-1999 Eesti Agrobiokeskuses ja 1999-2001 Kureoja jõusöödatehases
* Alates 2001. aastast keemik Scanola Balticu (varem Werol Tehased) õlitehase laboris
* Perekond: abikaasa ja täiskasvanud poeg
Teal ei jää midagi kahe silma vahele
Scanola Balticu labori juhataja Seidy Salundi sõnul on Tea Raud väga sõbralik, aga samas väga täpne, tal ei jää midagi kahe silma vahele. “Meie vanusevahe on päris suur, aga see ei sega suhtlemist. Vanus on ju ainult number, tegelikult on Tea väga nooruslik.
Tea on õlitehase laboratooriumis uute laborantide väljaõppe korraldaja. Nii olen ka mina saanud tema range pilgu all koolitust, kuidas laboriprotsesse väga täpselt ja eksimatult täita. Piisas, kui Tea sulle otsa vaatas, ja sa said kohe aru, et oled kusagil eksinud või vea teinud.
Asusin Scanola Balticu labori juhatajana tööle pärast seda, kui möödunud aastal Tallinna Tehnikaülikooli lõpetasin. Tänu Teale oli tööleasumine lihtne ja meeldiv. Tänaseni annab Tea mulle head nõu ja on suureks abiliseks keerulise rapsiõli laboratooriumi juhtimisel.”
Tea teeb oma tööd südamega
Scanola Balticu labori endine juhataja Tiina Kukk on Teaga töötanud koos peaaegu õlitehase loomisest saati. “Tea omab kõrgharidust keemias ja taimsete materjalide analüüsimise kogemust. Ta paistis kohe silma täpsuse, kiiruse, teadmiste ja kohusetundlikkuse poolest. Ka väikese lapse kõrvalt suutis ta oma elu korraldada nii, et tööl võis alati Teaga arvestada.
Tea on nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes. Ta julgeb alati välja öelda oma arvamuse.
Teda võib alati usaldada, sest ta töökohustused on täpselt ja kindlalt täidetud. Iga ettevōte võib olla õnnelik, kui omab sellist töötajat nagu Tea, sest eriti toiduainetööstuses on need omadused väga olulised. Tea teeb oma tööd kindlasti südamega.”
RIINA MÄGI
