Kohe on saabumas jaaniõhtu ning jaanipäev. Seekord mõnevõrra teisiti. Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi lektor ja Pala endises vallamajas Kodavere pärimuskeskust arendav Ergo-Hart Västrik aitab selgusele jõuda, mida tehti jaaniõhtutel enne seda, kui popiks said linnade suured jaanipeod.
Ergo-Hart Västriku sõnul on meil rikkalikud folkloorikogud alates 19. sajandi teisest poolest. „Meil on teadmine, mis on sellest ajast saadik kuni tänapäevani. Võime seda tõlgendada, teha oletusi ja järeldusi, mis oli varem. Eelkristlikul ajal ei ole meist keegi elanud ja sellest on ainult mõned üksikud kirjapanekud kroonikates, aga needki mitte jaanipäeva kohta. Tõsi on see, et jaanipäeva kombestikus võib näha erilaadseid kihistusi,“ ütles Västrik.
Tuli on puhastav substants
„Tule tegemine on kindlasti vanemast kihistusest, samuti kõik tulega seonduv. On kirjeldused selle kohta, et tuli tehti kõrge koha peale ja mida kaugemale tuli ulatus paistma, seda kaugemale ulatus tema puhastav ja õnnestav mõju. Lõuna-Eestis on teada Jaanimäed. Et tulega suheldi ja talle ohverdati, on selgelt vanapärane ja tõenäoliselt eelkristlikku aega ulatuv arusaam.
Lõuna-Eestist on teada, et kõnniti ja aeti ka kariloomad ümber tule, et saavutada head piimaõnne,“ selgitas ta. Piimaõnne püüti tagada muulgi moel. Folkloristi sõnul söödi lõkke ümber varem just piimaande.
Ka see, et kõik, mis jaanitule juurde toodi, söödi kas ära või anti lõkkele ja koju ei tohtinud lõkke juurde toodud asju enam viia, on ka kindlasti vanem komme. „Selles võib näha relikte ohverdamisest, ohvritoimingul annetakse mingisugustele olenditele või jõududele toitu ja süüakse seda ise koos nendega. Et ära ei tohi viia, näitab, et see on teise sfääri oma,“ selgitas Västrik.
„Kindlasti kuulub vanemasse traditsiooni see, et jaanipäeva aegu käiakse külas, suguselts tuleb kokku. Ja selle mõtte laiendus on, et käiakse ka kalmistul. Kogukond ei ole mitte ainult elavad, vaid ka need, kes on juba lahkunud. Kalmistupühad jaanipäeva aegu näitavad, kui oluline on side kogukonnaliikmete, nii elavate kui ka surnutega sel ajal.
Eestis on peale suuremate külajaanitulede tuntud ka üheperejaanituled, kus on tehtud personaalsemaid ja salajas hoitud toiminguid, tulle ohverdamine kuulubki pigem sellesse privaatsfääri,“ rääkis ta.
Jaaniaeg on lahtine aeg
Ilmselt on väga vana arusaam, et jaanipäev on niisugune „lahtine aeg“. Folkloristi sõnul on sel ajal side teispoolsuse või ebaharilikuga võimalik. „Igasuguseid kunste tehti. Kasvõi see sõnajalaõie otsimise komme. Laialt on levinud uskumus, et kui leiad sõnajalaõie, saad imevõimed, näiteks avada lukus uksi või mõista loomade keelt. Jaaniööl on ennustatud ning ka rahatulesid nähtud,“ ütles Västrik.
Surnuaiapühade juures on kristlikud arusaamad liitunud vanemate ettekujutustega. „Kirik on omaks või üle võtnud vanemaid traditsioone ja andnud neile oma tähenduse. Folkloristina ma ei rõhutaks opositsiooni, nagu seda teevad maasulised, kes tõmbavad selge piiri vana ja uue – st kristliku, võõra ja hilise – vahele. Need asjad leiavad rahvapärimuses kenasti ühise keele. Kogu eesti rahvakalendril on tugev katolikuaja mõju, aga see ei ole väga sügavuti läinud. Näiteks meie rahvakommetes ei ole seda Jaani või Johannest väga isikustatud. Euroopa maades on ta pühakuna olulisemal määral toimetamas ning uskumusi rohkem levinud kui Eestis. Setumaal kõndis Jaan mööda maad ja jättis Meeksi jaanikivile oma jalajälje,“ rääkis Västrik.
Kas meil on nende pühade katolikueelsest nimest ettekujutust? „Maausulised kasutavad nimetusi leedopäev ja leedotuli. See põhineb Muhust üles kirjutatud teadetel, Muhus on leedotuld tehtud. Kust see sõna tuleb, ei tea päris täpselt, on püütud ühendada seda Läti liigo-lauludega. Et jaaniaeg langeb kokku pööripäevaga, on seda nimetatud päevakäänakuks. Ometi pole need nimetused rahva hulgas väga kodunenud. Ja miks peaksime häbenema katoliiklikku või protestantlikku kihistust oma pärimuses,“ imestas folklorist.
Kogukonna liikmed on needki kes juba teisel pool
„Ilmselt on jaanikombestiku kristlik kihistus pinnapealne, ja tuleb esile ennekõike nimes. Kalmistukultuuri puhul on kokkupuutepunkte rohkem.19. sajandil kuulus jaanipäeval kirikusse minek selle päeva kombestiku juurde. Jaanipäev oli vanemal ajal ikkagi suur püha. Armastan öelda, et kuigi eestlastele meeldib praegu ennast teistele tutvustada kui metsarahvast, võis veel 19. sajandi lõpul rääkida eestlastest kui ristirahvast või kirikurahvast. Suurem osa rahvast kuulus kogudustesse ja reaalselt käidigi pea igal pühapäeval kirikus. See mõjutas meie elu, maailmavaadet, kombekultuuri ja kõike muud. Kirik oli meie igapäevaelu kindel osa. Usun, et jaanieelsele ajale paigutunud surnuaiapühad on meie ühine protestantlik traditsioon, vähemalt lätlastega,“ mõtiskles Västrik.
Huvitava vahepalana võib esile tuua teated 17. sajandi ürikutest, et jaanipäeva ajal on kogunetud endiste katoliiklike kabelite asemetele. „Need teated on jõudnud kirikuvisitatsioonide protokollidesse selle tõttu, et luteri pastorid sõdisid katoliku aja reliktide vastu. Katoliiklus oli juba vanema traditsiooni endasse haaranud ja kaasa võtnud. Ohverdamine kabelivaremetes on sümbioos vanemast ja katoliiklikust traditsioonist,“ selgitas folklorist.
Sekulariseerumine algas juba ennesõjajärgsel ajal, aga sai hoo sisse nõukogudeajal. „Selleaegsed rahvakombed, tümakas lõkke ääres ja autokummid lõkkes on uus kihistus meie rahvakultuuris, see on osalt kolhoosiaegne traditsioon ja me ei pruugi sellesse praegu hästi suhtuda, aga nii on tehtud. Uurijale on väga põnev, mis toimub n-ö diasporaa kogukondades ehk siis näiteks Soome eestlaste hulgas. Soomes tähistatav eestlaste jaanituli on kaubamärk omaette. Seda tähistatakse kollektiivselt mõned nädalad enne jaanipäeva, tehakse suur lõke, tuuakse Eestist kohale kõvad esinejad ja pidutsetakse, nii et maa on must,“ hindab Västrik põnevaks kõiki kombeid.
„Rahvakommete uurijad on toonud välja, et privaatsfääri kuulusid eelkõige need kombed, mis olid seotud oma perekonna ja lähema kogukonna heaoluga. Küla jaanituli on nii suur, et sellest ei saa nagunii üle hüpata, aga oma kodune jaanituli võib vabalt olla selline, kust saab. Praegu on see meelelahutus, aga sellel oli kindlasti vanem usundiline taust. Jätad vana maha ja tuli puhastab sind. Samuti loomade ümber lõkke ajamine, see oli ka oma pereringis tehtud toiming. Oma pere loomadele heaolu kindlustamine. Ka tulele ohverdamine iseloomustas pigem väikeseid jaanitulesid. Menüüs olid korbid või sõir, juust, kokku koguti jaanieelne koor, mida jagati kodakondsetele ja kindlasti ka karjusele.
Traditsiooniline jaanijook oli ikkagi õlu, see käis kõigi rahvakalendri tähtpäevade juurde.“
Üksteisega tuleb suhelda
„Pange telefonid ära ja suhelge omavahel. Kahemeetrise vahemaaga on täitsa võimalik üksteisega rääkida. Rääkige lugusid, arhiivitekstideski on välja toodud, et lõkke ümber kõneldi vanu lugusid. Laiendame seda siis tänapäeva, võtke oma lähedaste jaoks aega ja kuulake nad ära, küsige, kuidas neil on läinud. Jaaniaeg on samasugune aasta poolitaja nagu jõulud. Jõulude ajal tehakse sageli kokkuvõtteid eelmisest aastast, tuuakse välja, mis hästi, mis mitte ja mis oli erilist. Tänavu peaks pool aastat selleks küllalt ainest andma.
Sellel on kindlasti ka folkloorne taust, sest lõkke ümber suheldi. Igas peres on kindlasti mõni parema jutuanniga inimene. Võib-olla oleme tema lugudest mõnevõrra tüdinud, aga tegelikult tasub neid ikka jälle üle kuulata ja uusi nüansse avastada.
Laulurahvaks peame end ju nagunii. Mõnevõrra on meil ka jaanidega seotud laule, kindlasti vähem kui lätlastel. Lauda võib aga mistahes laule, mida praegu osatakse. Kindlasti on neidki seltskondi, kes laulavad regilaule. Kui folkloorihuvi pole, siis sobivad ka kõik muud – näiteks „Saada pruuniks teiseks juuniks“ või mõni Jaan Tätte „Sõpradelaulu“ versioon, kõik sobib.
Lähedasega võib minna sõnajalaõit otsima. Sellel on usundilise tähenduse kõrval teinegi tähendus. Minna romantiliselt omavahel aeg veetma ‒ jälle täiesti folkloorne tegevus. Et ollakse teineteisega lähestikku ja teineteise jaoks. Sellisteks intiimseteks või romantilisteks hetketeks on rohkem võimalusi, kui väga palju inimesi kokku ei kogune.
Tuleb kriisiaeg ära kasutada millekski kasulikuks ja heaks.“
