Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saab 28. septembrini vaadata Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tudengite töid. Väljas on kindad, sukad, sõbad ja lahttaskud, mille valmistamisel kasutatud Kihnust ning Mulgi- ja Setumaalt pärit eeskujusid.
Enamik välja pandud töid on valminud möödunud õppeaasta jooksul. Nende autoriteks on toona esimesel ja praegu teisel kursusel õppivad neiud-naised.
„Kihnu labakuid kudusid tudengid silmuskudumise kursuse esimese tööna, mulgi motiividega sõrmikute ja sukkade valmistamine juhatas sisse arhailise tikandi kursuse,“ ütles Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili lektor ja sama eriala programmijuht Kristi Jõeste, lisades, et piirkonnad, kust eeskujud valitakse, vahelduvad aasta-aastalt. Seekord sattusid siis teemavalikusse Kihnu ja Mulgimaa.
Kui kihnupärased labakud näevad välja „kuulikindlad“ nagu Mark Soosaare kampsun, siis lill- ja pärltikandiga mulgi moodi sõrmikud eeldaksid justkui õrnemat ja romantilisemat kandjat. Tänapäeva naise garderoobis ei kohta aga naljalt kumbagi liiki aksessuaare. Pigem kantakse ikka tänapäevaseid väljamaist päritolu šenill- või nahksõrmikuid, külma ilmaga ka vateeritud suusakindaid. Kristi Jõeste arvates on traditsioonilised käsitsi kootud kindad teenimatult unustusse vajunud.
„Kes esimesest võõrastusest üle saab ja ühe talve käsitsi kootud kinnastega käib, see muid enam kätte panna ei taha, sest käsitsi kootud kinnas on tihe ja soe ning peab kaua vastu,“ ütles Kristi Jõeste. „Praegu on etnostiili populaarsus haripunktis ka, nii et paras aeg oleks traditsioonilised käpikud-sõrmikud käibele tagasi tuua.“
Kvaliteet ausse
Kristi Jõeste sõnul võib käsitööpoodides kahjuks tihti kohata käpikuid, mis jämedaid nr 2 vardaid kasutades ühe õhtuga valmis kootud, ent mis oma hõreduse ja vähese vastupidavusega traditsioonilise kinda kuvandile halba varju heidavad.
„Meie osakonna üks eesmärke ongi traditsioonilise käsitöö tehnilise kvaliteedi taastamine,“ ütles Kristi Jõeste.
Näitusel olevatest mulgi motiividega sukkadest on osa tehtud autentseid eeskujusid täpselt järgides, osa aga nendega vabamalt ümber käies. Näiteks nii, et tikandi motiivid võetakse üle küll üks-ühele, ent paigutatakse esemele oma parema äranägemise järgi. Omaette põnev teema on näitusel aga lahttaskud — tikandiga kaunistatud kotikesed, mida saab vööle siduda.
„Kui rõivastele veel taskuid õmmelda ei osatud, siis seoti lahttasku paelaga seeliku peale või alla, sest üht-teist oli ju ka tollal ikka vaja kaasa võtta,“ ütles Kristi Jõeste. „Näitusel olevad lahttaskud on valminud Setumaalt ja mujalt pärit eeskujude järgi ning need sobivad suurepäraselt ka tänapäevaste etnostiilis rõivaste juurde.“
Huvi kasvab
Peale tudengite käsitööde võib muuseumi ärklisaalist leida fotosid, mis kujutavad kindaid ja kindadetaile. Nii kindad kui fotod on enamasti Kristi Jõeste enda tehtud.
„Need fotod kuulusid ühe minu näituse juurde ja leidsin, et need sobivad täiendama ka tudengite näitust,“ arvas Kristi Jõeste.
Viljandi Kultuuriakadeemias rahvuslikku tekstiili õppivate tudengite iga-aastased käsitöönäitused on Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis traditsiooniks saanud: need on toimunud juba kümmekond aastat. Head suhted muuseumi ja kõrgkooli vahel tekkisid pärast seda, kui tudengid ühel suvel Palamusel joonistus- ja maalipraktikal olid.
„Seekord pidime piirduma natuke tagasihoidlikuma väljapanekuga, sest suuremad ja uhkemad tööd on praegu näitusel Ungaris Kecskemeti rahvakunstimuuseumis,“ ütles Kristi Jõeste.
Rahvusliku tekstiili erialale võetakse tema sõnul tudengeid vastu üle aasta. Praegu õpib seda eriala päevaõppes 12 teise ja 9 neljanda kursuse tudengit ning avatud ülikoolis 12 teise ja 15 neljanda kursuse tudengit. Seda, et eriala välja sureks, pole Kristi Jõeste sõnul kartagi, sest huvi aina kasvab.
i
RIINA MÄGI
