Kevadel Maarja-Magdaleenas esimese laada korraldanud ja sellest traditsiooni kasvatada lubanud kohalik maarahvaselts osutus sõnapidajaks: läinud laupäeval peeti samas Kurepesa talu õuel sügislaata, mis juba märksa rahvarohkemaks ja mitmekesisemaks kujunes.
Kui maikuus olid põhitegijad taime- ja istikumüüjad, siis pärast mihklipäeva on tõelistel maainimestel salved-sahvrid suve jooksul peenras ja põllul kasvanud toiduvarusid täis ja õige aeg näidata, mis eriti hästi kosunud. Sestap korraldati Paunvere väljanäituse eeskujul ka Nunnukonkurss, kus osalejaid rõõmustavalt palju oli.
Pikal näituselaual võis imetleda kaksikutest porgandipreilisid Juulit ja Maalit, kellele huumorisoonega perenaine seelikud ülle heegeldanud, hiigelkasvu punapeete ja kabatsokimõõtu kurke, poole tsentneri kaalupiiri ületanud kõrvitsaid, üle nelja meetri kõrgust päevalille ja ligemale kahe ja poole meetrist tubakataime. Viimatimainitu saavutas uskumatud mõõtmed laada perenaise Ilme Roosmäe peenramaal ja tekitas mitmetes potipõllumeestes praktilist huvi — avaldati soovi seemneid saada. Näituselaual laiutas klassikalise eksponaadina ka hiigelkapsapea — kes siis ei teaks, et niisugune see Oskar Lutsu poolt kuulsaks kirjutatud Nunnu oligi. “See on Sirje Teesaare oma, tal on küülikud ka suuremad kui teistes majapidamistes,” teadis öelda üks laadaline.
Sirje, kes laadale nii küülikud kui kitse näha oli toonud, müüs üpris hea eduga kitsepiima ja lillesibulaid. Tänu temale sai siinkirjutaja teada, et jutt kitsepiima eemaletõukavast maitsest on rahvaluule. Puhtalt lüpstud ja kiiresti maha jahutatud tervislik jook ei erine lehmapiimast karvavõrdki.
Konni talu perenaise-peremehe Sirje ja Ülo Laurendi müügilaud meelitas hõrgu lõhnaga: kastis ootasid ostjaid kodused rukkileivad, mille täidiseks suitsupekk. Lisaks jagas lahke perenaine uudistajaile maitsmiseks väikesi “kaapekakke”.
“Neid koorikleivakesi teen iga kord, kui suure leivateo ette võtan, ja lapsed söövad need kohe ära. Ilme Roosmäe tõi mulle suvel Võrumaalt Metsamoori talust leivajuuretise kaasa ja sellest saati on meie pere ainult koduleiba söönud. Olen tähele pannud, et leiba süüakse meil nüüd märksa parema isuga, poeleib kippus ikka kätte vanaks minema,” rääkis Sirje.
Et laadarahvaski aru sai, mis hea on, tõestas asjaolu, et poolteist tundi pärast laada algust oli Laurendite leivakast tühi.
Et laadale kergemeelselt õhukese rahakotiga sai tuldud, tõdes siinkirjutaja kohe, kui Anne Veski (kohalik!) oma kaltsuvaibakoorma laiali laotas. Nii saigi maitsekaid ja mahedates värvitoonides pehmeid põrandakatteid seekord vaid imetletud.
Pidevalt jätkus publikut salapärase vanni ümber, kus vingerdas priske angerjas.
Selgus, et Friet Kool, kes omamaeisterdatud mõnusate mööbliesemetega laadale oli tulnud, on lisaks ka veel kogemustega kalamees. “Mul on Kaiavere järvel paat. Angerjaid olen sel hooajal kokku üheksa tükki saanud, aga see siin jäi kuidagi üksi. Mõttetu on ühte suitsutama hakata, mõtlesin siis, et toon teise kõigepealt lastele näha,” rääkis kalamees.
Et õige laadatuju püsiks, selle eest hoolitses küla pillimees Kalmer Põld, kes ka kevadisel laadal väsimatult akordionilõõtsa venitas. Seekord oli aga ka Maarja-Magdaleena Külateatril laadalistele meelelahutust pakkuda. Kanti ette vägagi päevakohane Oskar Lutsu “Kapsapää”. Ja kui Sirgasmäe rahvas loo lõpus teada sai, et väljanäitus juba möödudnud laupäeval ära peeti, sumises publik äratundmisrõõmust — tõepoolest, Paunvere suurüritus ju nädal tagasi toimuski.
Maarja-Magdaleena Maarahva Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg ja laada perenaine Ilme Roosmäe jagasid vahvamate Nunnude omanikele ja teistelegi aktiivsetele laadalistele kohaliku väärtusega „viiekrooniseid”, kiitusekirju ja medaleid.
KAIE NÕLVAK
