Kuigi koalitsioonipartnerid lasid Isamaa ja Res Publica Liidu (IRLi) haldusreformi plaani põhja, usub erakonna juht Mart Laar reformi vajalikkusse, sest niiviisi tugevneksid tema hinnangul kohalikud omavalitsused.
Miks Teie koalitsioonikaaslased haldusreformist midagi kuulda ei taha?
Motiividest ma täpselt aru ei saa. Kui rääkida reformierakondlastega omavahel, siis nad ütlevad, et tegelikult on haldusreform õige asi ja tuleb ära teha. Niipea, kui tulevad poliitilised avaldused, öeldakse, et ei saa. Taolisest politikaanlusest pole ma kunagi aru saanud.
2001. aastal oli Tarmo Loodusel Eesti haldusterritoriaalse jaotuse kaart välja pakkuda. Praegu pole keegi mingit kaarti näinud. On see üldse olemas? Miks seda ei avalikustatud?
Looduse kavast oleme õppinud üht – pole vaja alustada kaardist. Kõigepealt tuleb kindlaks määrata, mis on selle reformi eesmärk. Kui see saab paika, tuleb edasi minna.
Mis on haldusreformi eesmärk?
Kohalike omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Reformi ei taheta teha sellepärast, et siis ei saaks enam kõike võimalikult palju tsentraliseerida. Silmakirjalikkus ajab mind mõnikord lausa marru, eriti kui räägitakse, et me peame omavalitsuste õigusi austama. Selle varjus toimub omavalitsuste nõrgendamine, võimu tsentraliseerimine. 227 omavalitsusest sõidetakse Eestis praegu lihtsalt üle, neil pole võimalust oma ega ka regiooni huvide eest seista. Kui meil oleksid olnud tugevad omavalitsused, kas siis oleks riigieelarve läbirääkimiste ajal tuldud ka nii hullule ideele, et kogu ühistransport ära kaotada? See idee oli ju laual. Tugevad omavalitsused suudaksid oma huvisid kaitsta või oleks neil nii suur tulubaas, et nad saaksid need küsimused ise lahendada.
Praegu võib tsentraliseerimine täie tambiga edasi minna. Mina seda ei salli ja väidan, et Eesti peab olema regionaalselt ühtlaselt arenenud, see on ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus.
Kohalikku identiteeti peab hoidma, kohapealt võimu esindajat ära kaotada ei tohi. Nendes kohtades, kus ajalooliselt on olnud, peavad ka edaspidi võimuesindajad olema. Neid ei pea aga nii palju olema kui praegu.
Tarmo Looduse välja pakutud haldusreformi tegematajätmine 2001. aastal on Eestile ikka väga palju maksma läinud. Võtame kõik mõttetud ehitised, tühjaks jäävad koolimajad ja muu ning lööme kulud kokku. Oleksime saanud märksa rohkem teha, kui oleksime raha kontsentreerinud mõistlikesse kohtadesse ja mõistlikesse projektidesse.
Kahju, mida oleme saanud ainuüksi sellepärast, et üks erakond hakkas lähenevaid presidendivalimisi kartes vaatama, kui palju ta kaotab või võidab valijamehi, on hiigelsuur.
Teist korda me enam kaarti ei joonista. Kõigepealt küsime, kas teeme haldusreformi või ei tee. On selge, et täiesti vabatahtlikult seda reformi ei tehta. Või kui tehakse, kulub selleks rohkem kui sada aastat. See on täpselt sama hea idee kui teha rahareform vabatahtlikuks.
Meil ei väsita haldusreformi puhul rääkimast, et niiviisi hoitakse kulusid kokku. Saksamaa haldusterritoriaalne reform näitas, et kulutused suurtes omavalitsustes ei vähene, vaid suurenevad.
Ma ei arva, et haldusreformi eesmärk peaks olema ainult kulude kokkuhoid. Reformi eesmärk on omavalitsuste ja kohaliku identiteedi tugevdamine. Samal ajal hoitakse teatavas mõttes ka kulusid kokku ja kindlasti ei lähe suurte omavalitsuste ülalpidamine kallimaks. Kui hakkaksime lähtuma ainult kulude kokkuhoiust, hakkaksime valest otsast pihta.
Me suudame ressursse koondada ja ei tee enam mõttetuid kulutusi. Tulemuseks on parem haridus, parem infrastruktuur ja kõik muu, mida on Eestile ühtlaseks arenguks vaja.
Aeg veel ühe suure ja põhimõttelise reformi tegemiseks pole just kõige parem. RMK reform jättis maal tööta sadu inimesi. Keskkonnaminister teeb järgmist reformi, liites keskkonnateenistused, looduskaitsekeskuse ja keskkonnainspektsiooni. Jälle jääb maal hulga inimesi tööta. Rääkimata sellest, et kaovad postkontorid, koolid pannakse kinni. Ka võimaliku haldusreformiga jääks hulk inimesi tööta. Kusagil on taluvuse piir?
Probleem oli selles, kas jõuame haldusreformi selle valitsuse ajal ära teha või mitte. Ainuke võimalus oli aasta enne kohalike omavalitsuste valimisi.
Olen nõus, et aeg ei ole praegu kõige parem. Kuigi haldusreformist pole maainimesel midagi karta. Probleemid tulenevad sellest, et haldusreformi omal ajal ära ei tehtud.
Ega omavalitsused olnud RMK reformi ega ole ka praegu looduskaitsereformi juures partnerid, kelle käest midagi küsida.
Oleme tegutsenud selle nimel, et vallad tühjaks jäänud RMK metskonnahooned endale saavad. See oleks pidanud olema algusest peale reformi osa, külaelu keskused peavad alles jääma.
Miks Eesti riiki juhitakse kui kiire kasumi väljavõtmiseks loodud aktsiaseltsi, kus kõik, mis kohe kasumit ei anna, kuulub likvideerimisele?
Tasakaalustavat jõudu ongi vaja. Igal normaalsel riigil on see tasakaalustav jõud tugevate omavalitsuste näol olemas.
Miks iga koalitsioonierakond käib välja oma loosungeid ja omavahel ei suudeta enam milleski kokku leppida?
Ma ei tea. Meie küll muutunud ei ole, haldusreformi asja oleme pidevalt ajanud. Reformierakonna poliitika on ka järjepidev, nad on üks kord haldusreformi põhja lasknud ja lasid teist korda ka. Miks nii käitutakse, ei tea. Meie poliitikud vaatavad järjest rohkem, mida toovad neile järgmised valimised. Teadsime, et läheme riski peale välja. Mina teistmoodi ei oska. Miks ma peaksin istuma nagu hiir urus ja mõtlema ainult häälte peale, mis järgmiste valimiste ajal tulevad. Ega see haldusreformi jutt IRLile hästi mõju.
Kuivõrd tõsisteks sisuliseks vaidlusteks läheb Riigikogus tuleva aasta riigieelarve vastuvõtmisel? Kas tuleb lahing ainult opositsiooni ja koalitsiooni vahel või veel ka koalitsiooni sees? Opositsioon on lubanud, et kergelt nad eelarvet läbi ei lase.
Tahaksin väga loota, et koalitsioonierakondade kokkulepped peavad. Eelarve sai viimasel hetkel valmis, olukord oli väga pingeline. Toon ühe näite: päev enne tuleva aasta riigieelarve eelnõu üleandmist Riigikogule loen ma järsku valitsuse teadet, et on esitatud seaduseelnõu, millega võetakse represseeritutelt toetus. Õnneks saime selle tagasi.
Miks poleks tuleva aasta riigieelarve puhul võinud ausalt tunnistada, et see on defitsiidis? Miks valitsuskoalitsioon valis hämamise tee?
Ametlikult defitsiidis eelarve jaoks oleks võetud reservid täies ulatuses kasutusele. Siis oleks saabunud rahasadu üheks aastaks ja ega keegi mõtlema oleks hakanud, et midagi tuleb muuta. Et eelarvet tehes sunniti ministeeriumid oma kulusid üle vaatama, oli ainuõige samm. Julgen kinnitada, et kui reservid oleks käiku lastud, poleks seda sammu õnnestunud teha. Kõik tuli ikka läbi väga suure häda. Paraku oli see samm möödapääsmatu. Eesti riik on vahepealsetel aastatel otsustanud väga hästi elama hakata. Ma väga siiralt loodan, et Riigikogu liikme palk külmutatakse. See on ebanormaalne, et kui kogu riigis kõike kärbitakse ja külmutatakse, siis üks asutus virutab oma palgad lakke. Loodan, et Riigikogu suudab osade fraktsioonide selgele vastumeelsusele vaatamata otsuse langetada. Ja pole mõtet tulla rääkima, et tegemist on Põhiseaduse vastase sammuga. Põhiseaduse mõte on väga selge: Riigikogu ei saa tõsta oma palka. Et palgad külmutada, see õigus on meil olemas.
Kui augusti algul puhkes Gruusia-Venemaa konflikt, avaldas enamik Euroopa liidreid Gruusiale häälekalt toetust. Praegu on Gruusia suhtes väga ettevaatlikuks muututud. Miks?
Mingit suhtumise muutumist riikide tasemel toimunud ei ole. Suhtumine Gruusiasse ja Gruusia toetamine on jäänud samaks, nagu see oli augustis. Euroopa Liidu programmid käivituvad ja Gruusia integreerumine Euroopaga kiireneb märkimisväärselt. Ka viisalepingud ja kaubandust puudutavad kokkulepped on töös.
Küll on aga tunda teatavaid märke muutustest suhtumises Venemaasse. Mõned riigid on võtnud suuna n-ö pehmemale joonele. Euroopa peab väga täpselt jälgima, et Venemaa täidaks rahulepingut. See tähendab lisaks vägede väljaviimisele n-ö puhvertsoonist väga palju muid kokku lepitud asju. Kaasa arvatud ka rahvusvaheliste vaatlejate tegutsemisõigus Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Et Gruusia külade hävitamises ja kõiges muus selgust saada. Kuni seda pole tehtud, pole Venemaal mingit mõtet rääkida, et hakkame temaga samadel alustel suhtlema. See seisukoht tekitab Euroopas poleemikat ja nõustun, need märgid on teatavas mõttes õhus.
Euroopal on väga praktiline toimunut mitte unustada, kuigi Venemaa seda väga sooviks. Vastasel juhul võib toimunu korduda.
Kas on loota Gruusia võimalikult kiiret integreerimist NATO ja Euroopa Liiduga?
Näen positiivset tegutsemist Euroopa Liidu suunal. Gruusia ja NATO koostöö on tõstetud uuele tasemele. Mida see tähendab nende liikmelisuse tegevuskava suhtes aasta lõpul, seda on väga raske ennustada. Praegu pole see ka Gruusia jaoks elu ja surma küsimus. Viga tehti NATO tippkohtumisel Bukarestis, kus Gruusiale liikmelisuse tegevuskava ei antud. Paljud ütlesid siis otse välja, et see tähendab sõda. Mul on väga kahju, aga see ennustus läks täide. Enam hullemaks olukord minna ei saa.
Millal Te ise viimati Gruusias käisite?
Kolm nädalat tagasi, septembris. Oktoobris lähen uuesti. Ma üritan meeleheitlikult oma muljeid tsenseerida. Need olid liiga positiivsed, Gruusia olukord ei saa nii hea olla. Tbilisi nägi välja nii, nagu seal poleks sõda olnud. Mitte ainult väliselt, vaid ka inimeste käitumisest, hoiakust. Kui kaugemale sõita, siis oli sõja jälgi muidugi näha. Suhtumine oli hämmastavalt positiivne, ülesehitav, tulevikku vaatav. Ilmselt ma kohtusin valede inimestega, kuigi üritasin kohtuda tavaliste inimestega, ka ettevõtjatega.
Gruusia on kandnud tohutuid kaotusi, rahva meeleolu ja selgroog on alles, eks see nad ka sõja ajal päästis. See talv saab neil väga raske olema. Eelkõige põgenikeprobleemi tõttu, sest puhvertsoonid küll tehti, kuid neid pole ikkagi veel puhastatud ja inimestel pole võimalik koju tagasi minna. Milline on gruusia külade saatus Lõuna-Osseetias, seda ei tea keegi. Enamik põgenikke on just sealt pärit. See on riigile väga suur koorem, ja mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline ning sotsiaalne. Venemaa teeb talvel kõik, et Gruusiat võimalikult palju nõrgestada. Venemaa eesmärk oli Gruusia valitsuse kukutamine ja seda eesmärki üritatakse meeleheitlikult, maksku mis maksab, saavutada.
Käisite ka Mustvee koolis ajaloo tundi andmas. Mille vastu õpilased huvi tundsid?
Küsisid lausa oma sugulaste kohta, kellest mõnda ma isegi teadsin. Veel tundsid õpilased huvi, millal metsavendadest uus raamat tuleb.
Millal see raamat siis tuleb?
Eks ta ole mul meeles mõlkunud juba ammu. On mõnevõrra kummaline, et keegi pole teemat üles korjanud. Ma kirjutasin esimese raamatu rohkem kui 15 aastat tagasi ja tollel ajal olid arhiivid kinni, raamat tugines kaudsetele allikatele ja mälestustele. Praegu on materjali võrreldamatult rohkem, saab täpsustada. Teema väärib kindlasti uut läbikirjutamist. Ja kui keegi seda ei tee, siis mul ei jäägi muud üle kui ise kirjutada. Nagunii tuleks teha uus inglisekeelne raamat, vana on maailmas hästi kaubaks läinud ja läbi müüdud.
Üks raamat on mul valmis, kirjutatud kahasse asjaarmastajast ajaloolase Toivo Kallasega. Tema on uurinud kuritegu, mis pandi toime Soome lahe kohal 1940. aasta 14. juunil. Nimelt tulistas nõukogude lennuvägi siis alla Eesti kaitsetu lennuki Kaleva. Teine raamat on 1944. aasta sarja viimane osa. Olles kirjutanud soomepoistest, Eesti Leegioni meestest, tuleb kirjutada ka Eesti Laskurkorpuse meestest. Ühelt poolt tuleb raamat Saaremaa lahingutest, teisalt on see katse kirjutada Eesti Laskurkorpusest teise nurga alt. Senini on enamik laskurkorpusest kirjutatust nõukogudeaegne õudus, nagu olnuks tegemist paadunud kommunistidega. See ei ole nii, sest olude ja juhuste tõttu laskurkorpusse sattunud meeste saatus oli ränk. Kõige suuremad kaotused olid just laskurkorpusel, neisse suhtuti kui kurjategijatesse. Lugu on sünge ja õigluse mõttes tuleb see ära kirjutada. Olen saanud kasutada palju seni avaldamata päevikuid ja muud materjali, mis annavad hoopis teise pildi.
HELVE LAASIK
