Eksistentsiaalse ohuga silmitsi seistes tuleb teha ohverdusi selle alistamiseks. See oli külma sõja õppetund, mille me 1991. aasta järel unustasime ja mille peame Pariisi veretöö järel uuesti selgeks õppima.
Kaalul on meie tsivilisatsiooni kaitsev julgeolekukorraldus. See võimaldab meil nautida mugavat ja enesega piirnevat elu viisil, mida me peame praegu täiesti iseenesestmõistetavaks – välja arvatud siis, kui satume vastamisi Kalašnikovi automaadiga pühasõdalase käes, kes peab meid valgustusajastu väärtuste paheliseks kehastuseks, mida ta tahab hävitada.
See julgeolekukorraldus on muutunud hapraks. See ei suuda toime tulla meie äärealade katastroofiliste majanduslike, poliitiliste ja demograafiliste tingimustega ning neist läbikukkunud ja läbikukkuvatest riikidest lähtuva migrantide sissevooluga. Samuti ei suuda see hakkama saada võõrandunud usu- ja rahvusvähemustega meie riikides.
Schengeni viisavaba tsoon peaaegu lõhutud
Meie julgeolekukorraldus on vankumas: migratsiooniga seotud hirmud on peaaegu lõhkunud Schengeni passivaba liikumise tsooni, mis on andnud eurooplastele maailmajao ajaloo kõige ulatuslikuma reisimisvabaduse. Meie jõupingutused nii rahu saavutamise kui ka sõja pidamise osas Süürias, Iraagis ja Liibüas on olnud haletsusväärselt edutud. Meie terroritõrjeteenistused on meid aastaid hoiatanud, et nad ei suuda võimalike džihaaditerroristide arvuga toime tulla.
Praeguses seisundis terendab meile lüüasaamine. See ei tähenda, et me näeme Eiffeli torni tipus lehvimas kalifaadi musti lippe, kuid julgeolekukorralduse läbikukkumine võib polariseerida meie ühiskonna, muutes selle sõjaväe kohalolekuga piirkondade ja keelualade luupainajalikuks mosaiigiks.
Toibumiseks vajame eelkõige võidutahet. Me ei suuda pühasõdalastega veenvalt väidelda, sest me ei usu oma närbuvatesse liberaalsetesse ideedesse sama tugevalt kui nemad oma erutavatesse nihilistlikesse ideedesse.
Tsivilisatsioon ei ole ainuüksi reeglite kogum. See on üritus. Me peaksime seda kirglikult ülistama, praktiseerima selle põhimõtteid kodus ja propageerima välismaal. Selline mõtteviis oli vägagi tuttav 19. sajandi Mandri-Euroopa liberaalidele, kes tahtsid luua kiriku ja feodaalkorra mõjust vabu riike. Samuti oli see tuttav külma sõja ajal – tahtsime vabastada Nõukogude impeeriumi ikestatud rahvaid ning kaitsta oma vabadust ja demokraatiat ateistliku kommunistliku totalitarismi ohu eest.
Peame leppima vähemate elumugavustega
Neist suurtest ideedest on järel vaid killud. Me usume endiselt ilmalikkusse ja teadusse, ent mitte piisavalt tugevalt, et tahaksime vastu seista fanaatikutele ja müüdilevitajatele. Me tunneme enesekehtestamiseks oma tegelike ja kujuteldavate vigade pärast liiga suurt süüd. Me oleme väsinud ja ujedad. Me väärtustame vaidluste võitmise asemel ohutut diskussiooniruumi. Postmodernistlikud ideed tõe suhtelisusest ja moraalinormide sotsiaalsest konstrueeritusest nõrgendavad meie võimet öelda veenvalt, et meil on õigus ja meie üritus on õiglane; meie tsivilisatsioon on parem, lahkem, tagasihoidlikum ja õiglasem kui ükskõik mis, mille on loonud pühasõdalaste iseupituslik jõhkrus või Venemaa ja Hiina vimmakas võltspaatos.
Samuti peame me leppima, et me ei ole vastamisi inimestega, kes jagavad meie maailmavaadet. Rahvusvaheline õigus, diplomaatia ja institutsioonid on head vahendid erimeelsuste lahendamiseks inimestega, kes järgivad samu mängureegleid. Pühasõdalased seda ei tee (ega ka härra Putin). Seistes silmitsi vastastega, kes kasutavad võidu nimel halastamatult jõudu ja võtavad riske, on kompromissi otsimine kaotuse, mitte rahu tagatis.
Kui me tahame võita, peame leppima edaspidi vähemate elumugavustega. Meil võib olla vähem raha. Meil ei pruugi olla võimalik teha soovitud viisil kõike, mida me tahame. Nii, nagu külma sõja ajal on need piirangud ja ohverdused meie tsivilisatsiooni püsimise hind.
Alustuseks peaksime tunnistama, et äri ja rahandus on meie tsivilisatsiooni teenrid, mitte isandad. Meie ärimudel põhineb raha erapooletuse ideel. Seega pööritavad meie pankurid, advokaadid, audiitorid ja kinnisvaramaaklerid Londonis ja teistes ülemaailmsetes finantskeskustes naftadollareid Saudi Araabialt ja teistelt, kes propageerivad islami kõige mürgisemat vormi, mis suhtub põlgusega juutidesse, kristlastesse, ususttaganejatesse ja ateistidesse. Nad teevad sama varandusega, mille Putini lähikondlased on vene rahvalt varastanud. Öeldes lahti seotusest nende režiimidega, saavad kannatada meie rahakotid, ent me ei aja enam äri inimestega, kes tahavad meid hävitada.
Euroopa Liit peab käituma suurvõimuna
Euroopa Liit peab hakkama käituma suurvõimuna. Ajalugu õpetab meile, et impeeriumid, mis ei stabiliseeri oma äärealasid, lasevad neil end hiljem destabiliseerida. See on juhtumas Brüsselist ja Frankfurdist juhitud suure liberaalse impeeriumiga, mis on seda kõigi muude aspektide poolest peale nime. EL on 500miljonilise rahvaarvu ja üle 17 triljoni euro suuruse sisemajanduse koguproduktiga enam kui võimeline siirma soovi korral oma piiride taha majanduslikku ja sõjalist jõudu. See on vajalik. See tähendab rohkem piiranguid riikide suveräänsusele. Me aktsepteerisime selliseid piiranguid USA juhtimisel külma sõja ajal. On aeg sellega uuesti leppida. Ükski riik ei suuda üksi võita; üheskoos on meil võimalus.
Viimaks peame tunnistama, et õõnestustegevus ja propaganda on tegelikud ohud, mitte julgeolekuteenistuste loodud kollid. Meie vaenlased peavad infosõda meie tehnoloogiaga. Miks peetakse vastuvõetavaks olukorda, kus pühasõdalastel on sotsiaalmeedias või peavoolu väljaannetes avaldatud artiklite kommentaariumides vaba voli? Me ei lubaks oma vaenlastel pihustada vihkamisloosungeid meie linnade tänavatele. Seega ei tohiks me lubada neil kasutada ka info kiirteed. See ei piira sõnavabadust, vaid anonüümsust.
Külma sõja ajal tegime suuri jõupingutusi kommunistide õõnestustegevuse paljastamiseks ja sellele vastuseismiseks ametiühingutes, meedias, akadeemilistes ringkondades ja teistes ühiskonnaelu sfäärides. Samuti tõrjusime Nõukogude desinformatsiooni nii avaliku vastuse näol kui ka selle meediasse jõudmise teid tuvastades. See lähenemine oli mõnikord vastuoluline ja kindlasti tegime me vigu, ent see oli vajalik ja osutus lõppkokkuvõttes õigustatuks.
Me peame selle tegevusega taas alustama. Liberaalidel on aeg üle saada hirmust koostöö ees “riigiga”. Islamiäärmuslusega võitlemine ei aita riiki. See on enesekaitse võitluses, mida me oleme kaotamas mitte nõrkuse, vaid tahtejõuetuse tõttu.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Kolumni vahendab uudisteagentuur BNS, kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNSi seisukohti.
EDWARD LUCAS
