Küüslaugu maitse ja lõhn ei jäta enamasti kedagi ükskõikseks: need kas meeldivad väga või ei meeldi kohe sugugi. Sama lugu on tihti nende „veduritega“, kes suuremaid ettevõtmisi käivitavad: kes ütleb tunnustavalt, et tubli mees (või naine), et sellise asja ära tegi, kes otsib iga teo tagant varjatud ajendeid ehk soovi kuulsaks ja rikkaks saada või tulevase poliitikukarjääri tarvis plusspunkte koguda.
Erand pole ka Jõgeva küüslaugufestivali peakorraldaja Aimar Pihlak: temalgi on tulnud korduvalt vastata küsimusel, kui suure „papi“ ta möödunduaastase esimese küüslaugufestivali pealt teenis (kuigi tegelikult maksis sellele peale) ning kuulata mitme „valvsa linnakodaniku“ pahandamist Sauna tänava tänavuse festivali ajaks sulgemise pärast, ehkki Sauna tänav erilise liiklustiheduse poolest ei hiilga ning ümbersõiduvõimalusi on ka piisavalt.
Nädal tagasi Soomes 24-aastase traditsiooniga Kerava küüslaugufestivalil käies koges Aimar Pihlak sootuks teistsugust suhtumist: terve linnasüda pandi festivali ajaks liikluseks kinni ja keegi polnud selle üle pahane. Pigem tundsid linlased uhkust, et saavad 30 000 festivalikülalisele võõrustajaks olla. „Kultuur on teistsugune,“ tõdes Pihlak.
Ehk oleks meilgi siin Soome lahe lõunakaldal aeg orienteeruda nn ärapanemiskultuurilt üksteise tegemiste toetamise kultuurile — ning seda mitte ainult tänase Jõgeva küüslaugufestivali kontekstis, vaid laiemalt.
29. august 2009
