Kui presidendi poolt kokku kutsutud Koostöö Kogu möödunud nädalal oma riigireformi kava avalikkusele esitles, jagunesid inimeste reaktsioonid sellele kaheks. Esimesed lõid tülpinult käega – jälle järjekordne suuri sõnu täis „bulla”, millest midagi ei sünni. Samas oli ka neid, kes asusid pisut lootusrikkamalt pabereid uurima – kas nüüd lõpuks ometi?
Kellel on õigus, näitab aeg, sest igasuguseid plaane on ennegi tehtud. Samas tundub, et konsensus selles osas, et nii, nagu seni, enam edasi ei saa, on olemas ning vajadus muudatuste järele on tuntav. Sellise otsuste tegemise eelduseks on sisulise debati viimine võimalikult konkreetseks.
Otsustajad vaadaku peeglisse
Kuigi ma kvootidesse ei usu, ei muutu midagi enne, kui selged numbrid või vähemalt põhimõtted on kokku lepitud. Eeskätt tuleks seda teha kuues olulises valdkonnas.
Nagu iga inimene vaatab hommikul esimese asjana peeglisse, tuleb esmalt peeglisse vaadata otsustajatel endil. Olen juba aastaid olnud seisukohal, et näiteks riigikogu koosseisu jätkuv hoidmine 101-liikmelisena ei ole tänastest oludes kuidagi põhjendatud. Selle juures polegi kõige olulisem arutelu selle üle, kas sobivam oleks 61, 71, 81 või mõni muu number. Oluline on põhimõtteline kokkulepe, et tööealiste elanike arvu vähenedes ei kasvaks nende niigi väheste tööinimeste koorem, kel tuleb valitsejaid ülal pidada.
Teiseks – järgides sama põhimõtet, tuleb kokku tõmmata kogu riigipalgaliste arvu. Kui bürokraatia üheks peamiseks omaduseks on enda taastootmine ja positsioonide kindlustamine, siis selle trendi murdmiseks on vaja järsku ja jõulist poliitilist sekkumist. Minu ettepanek on, et kevadel valitav riigikogu koosseis lepiks kokku väga selge 5×3 printsiibi. Teisisõnu – vähendada järgneva viie aasta jooksul avalikust rahast palga saajate hulka igal aastal kolme protsendi võrra.
See võib tunduda esmapilgul väga leebe ja kosmeetiline ettepanek, kuid kui mõelda, et täna saab avalikust rahast palka ligi 140 000 töötajat, siis tähendab selline vähendamine nende arvu vähendamist 20 000 võrra.
Kolmandaks – sama 5×3 printsiipi tuleb järgida ka riigiasutuste töökohtade asukoha puhul. On naeruväärne, kuidas tänasel internetiajastul, kus ka teedevõrk on üha parem ja ühistranspordi sõidukid liiguvad kiiremini, ollakse seisukohal, et riigiasutuste töökohtade ainuvõimalik asukoht on pealinn.
Uute superministeeriumide rajamise asemel pealinna kõige kallimatesse piirkondadesse tuleb kokku leppida, et igal aastal viiakse kolm protsenti töökohtadest teistesse maakondadesse. Ja nii viis aastat järjest. See on mõttemalli muutus – ei ole ju nii, et Vooremaal või Võrtsjärve kallastel saab tööd teha ainult ihurammuga.
Oluline teenuste kättesaadavus
Samasugust põhimõttelist muutust on vaja ka omavalitsusreformi läbiviimiseks, mis on neljas oluline valdkond. Kui me jäämegi arutama, et kas 15 omavalitsust on parem kui 215 või on kõige parem hoopis 115, ei liigu see sisult nii vajalik reform millimeetritki. Ja olgem ausad – üht tavalist normaalset inimest ei huvitagi, mitu omavalitsust Eestis on. Ei peagi huvitama.
Teda huvitab hoopis see, et talle vajalikud avalikud teenused oleksid kättesaadavad sõltumata sellest, kas ta elab Elvas, Ülenurmel või Pala valla metsades. Just kättesaadavus on oluline märksõna, sest ega inimesed enamasti eeldagi, et kõik asjad oma koduhoovis aetud saab. See tähendab, et neile, kes saavad ja tahavad liikuda, peavad olema tagatud head teed ja korralik ühistransport, kes aga mingil põhjusel kaugele minna ei saa, neile peavad olulised asjad ja teenused ka koju kätte jõudma. Tänased omavalitsused aga sellise ülesandega sageli hakkama ei saa.
Ainult nii saame me viia edasi kogu ühiskonda. Need, kellel on hoogu, tahtmist ja jõudu edasi pürgida, neile tuleb tuult purjedesse puhuda ja vaadata, et nende ind ei takerduks asjatusse bürokraatiakadalippu. Ja neid, kes ise ehk nii hästi hakkama ei saa, olgu siis sotsiaalse, tervisliku või rahalise poole pealt, tuleb kaitsta hoolimatuse eest.
Siit jõuamegi viienda põhimõttelise muudatuseni. Just kaitseks hoolimatuse eest on IRL välja käinud maksureformi plaani, mis jätab madalapalgalistele rohkem raha kätte. Täna on Eestis 180 000 inimest, kelle kuupalk on väiksem kui 500 eurot. Vabastame kuni 500-eurose palga saajad tulumaksust, mis jätaks neile iga kuu kuni 69 eurot rohkem kätte. Pole normaalne, et iga päev tööl käivad inimesed ei suuda oma peret ära toita ja peavad äraelamiseks lootma sotsiaaltoetustele. Ma ei ütle, et see IRLi maksureform võimaldab neile laheda äraelamise, kuid see on vähemalt arvestatav samm õigluse suunas.
Pensionid peavad tõusma
Ja kuuendaks – ellu tuleb viia pensionireform. Pensionid peavad tõusma, kuid on selge, et isegi tänaste pensionide juures on kahel koos elaval pensionäril märksa kergem oma igapäevase majandamisega hakkama saada kui neil, kelle elusaatus on üksikuks jätnud. Selleks tuleb toimetulekutoetuste süsteemi korrastamisel arvestada üksi elavate pensionäride vajadustega. Minu ettepanek on rakendada neile aastas lisapensioni maksmist ühe kuu keskmise pensioni ulatuses ehk maksta iga kuu 30 eurot lisaraha.
Ja loomulikult tuleb igati soodustada ka pensioniealiste töölkäimist ja toetada selliseid töövorme, mis arvestavad ealiste ja tervislike iseärasustega. Arvestades järjest vähenevat töötegijate hulka, pole meil ükski töökäsi üleliigne ega ühegi tööd tegeva inimese panus liiga väike.
Nende kuue sammu elluviimine nõuab uuelt, kevadel valitavalt riigikogu koosseisult väga suurt poliitilist pingutust. Need on hoolivad reformid, mis nõuavad mõttemalli muutust ning tähendavad seda, et riik kaitseb kõiki oma inimesi. Aga nende kuue sammu elluviimine on vajalik, sest me peame kokku hoidma – üheskoos suudame rohkem.
AIVAR KOKK, riigikogu liige
