Advendiaeg on midagi väga isiklikku, mil inimesel tekib aeg ja võimalus vaadata elavat leeki ja selles iseennast. Paljukese me seda päris-tuld linnas ja alevikus ikka näeme ja aina vähem külas ja üksikmajaski. Kaugele, juba üle-eelmisesse sajandisse on jäänud Arno ja Teele jõulurõõmudki, mis peegeldusid pühades lapsesilmades, kes vaatlesid muinasjutuna säravat pühadekuuske…
Värske leiva lõhn, krabisevad õled, vahutav ja kirbeline kodu-õlu: need on asjad, millest vähesed on veel kuulnud ja veelgi vähesemad – neid mäletamas.
Nõus – jõulupuu on uhke ja tore ning jõululaulud kirikuõhtul ilusad ja hardad. Aga ometi, enam kui sellele, kisub mõte advendi- ja rahuaja küünlale, mis alul mõlemad veel üksi põlevad. Ja milledest ühe, meie rahule pühendatu, süütas meie peapiiskop Jõgeval pühapäeval, kristlaste kolmandal advendil.
Eks me kõik ole lummatud elavast leegist, mida näeme nii harva ja küllap sellepärast kisub küünlale suunatud pilk meid kaema oma sisemusse. Nautima olevat, kahetsema olnut ja lootma tulevale. Kuid – peatagem korraks oma mõte. Ja mõelgem nendele sadadele ja võib-olla tuhandetelegi meie hulgast, kes neil küünaldepäevil on üksi – unustatud eluvoogudest, mahajäänud lahkunutest, räsitud tänasest elust, mis on raskem kui veel mõne aasta eest. Põletades küünlaid oma akendel, ärgem jätkem märkamata küünlaid võõrastes akendes… kas pole nad märgutuled sellest, et seal elavad meile lähedased hinged, meie kaasmaalased ja -kodanikud, kel võib olla nendel rõõmuaegadel raske ja üksik olla.
Me pole rahvas, kes otsiks varmalt teiste inimeste seltsi, aga ometi ei taha me olla üksi. Vahest ongi rahuaja küünla üks sõnumeid see, et selle süütaja ütleb: vaadake, palun, korraks siia – ma olen siin, teie hulgas. Ärge unustage, eks.
On paljutki, mis südant vaevab, ja tõsiselt. Kuid üks pisike mälestus on sealhulgas mõne aasta tagant. Tulin hilisel ööl esimese advendi aegu vana Laeva teed pidi ja auto hakkas libedaga vänderdama. Astusin korraks autost välja teed vaatama ja heitsin pilgu selgesse tähistaevasse esimese öise lume kohal. Kusagil kaugel eemal seisis ähmases kuuvalges üksik maja ja selle aknal põles esimene advendiküünal. Koputasin saapaga vastu kumme ja sõitsin edasi… aga siis äkki mõtlesin: järsku oodati selle küünla taga kasvõi kellegi võõra koputust, kes tuleks ja ütleks üle ukse: ilusat rahuaega sulle, kallis hing! Aga ma ei koputanud.
Vaadates rahuküünla süttimist, meenutagem: see on aeg, mil teie hingele koputatakse ja aeg – mil teie koputust oodatakse.
IGOR GRÄZIN, Riigikogu liige, Reformierakond
