Võime julgesti kinnitada, et oleme metsarahvas – mets katab Eestimaast vähemalt poole ja sestap läheb kõik metsanduses toimuv meile korda. Praegu on metsandus taas kuum teema, seda ennekõike metsaseaduses kavandatavate muudatuste, kuid ka Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) ümberkorralduste tõttu.
Muudatustel on ikka tulihingelisi pooldajaid ja kompromissituid vastaseid, selge see. Konstruktiivne arutelu on alati teretulnud ja aitab leida paremaid lahendusi. Arusaamatused on aga platsis siis, kui üks või teine pool asub tahtliku eksitamise ja hämamise teele. Praegustes metsandusteemalistes väitlustes on seda ette tulnud, kuigi minu hinnangul on metsandus liiga tõsine teema selleks, et sellega poliitilist profiiti koguda.
Riigimetsa osa jääb alles ja suureneb
Näiteks eksitatakse inimesi väitega, et riigimetsamaa pindala miinimumnõude seadusest väljajätmine (praegu 20 protsenti Eesti maismaa pindalast) tähendab starti riigimetsade müümisele. Ei tähenda – riigimetsade osakaal pigem suureneb kui väheneb. Alles jääb metsaseaduse see nõue, et ei erastata kuni 1940. aasta 23. juulini riigile kuulunud ja praegu metsaga kaetud alasid, mida on umbes 17 protsenti Eesti maismaa pindalast ja umbes 90 protsenti nendest Eesti metsadest, mis on metsad olnud viimase 100 aasta jooksul.
Valitsus kiitis aasta algul heaks riigi maareservi moodustamise põhimõtted, mis käsitlevad ka seni omanikuta metsamaid. Selle otsuse kohaselt liidetakse riigimetsadega needki maad, mida maa- ja metsakorralduslikult on otstarbekas liita. Riigile jäävad ka omanikuta kaitsealused metsad ja need kaitsealused metsad, mida omanikud soovivad riigile müüa.
Nii et väide riigimetsamaa vähenemisest on lihtsalt vale – riigimetsamaa osa lähitulevikus hoopis suureneb.
Kaitsemetsad on olulised ja saavad veelgi olulisemaks
Kriitikud heidavad metsaseaduse eelnõule ette soovi muuta mets puupõlluks, kus liigirikkuse kaitsmist miskiks ei peeta. Taas ei ole muudatusettepanekutesse süvenetud või tahetud süveneda.
Kummalisel kombel kaotas hoopis 2007. aasta alguses jõustunud metsaseadus väljaspool kaitsealasid ja hoiualasid asuvad kaitsemetsad. Praeguste muudatustega kavandame nende sisulise kaitse hoopis taastada. Lisaks saaksid omavalitsused ise otsustada, millised on inimesi müra, saastuse või tuule eest kaitsvad kohalikud metsad. See on elukeskkonna parandamiseks väga vajalik uuendusettepanek.
Seega – kaitseväärtustega metsade kaitsmine on jätkuvalt oluline. Muudatusega kaob metsaseadusest (eelnõu kohaselt) küll sõna “kategooria”, kuid taastub vahepeal ära kaotatud sisuline kaitse.
Vaidlus raiemahtude ümber
Tont teab kust on liikvele läinud dogma, et metsi raiutakse palju ja et raiumine on üdini halb. Seda toetab uskumus, justkui lõppevat meil mets varsti otsa, ja sellele pidavat kaasa aitama ka salaraied.
Ometi on tõsi hoopis see, et Eestimaad pole viimase saja aasta vältel katnud rohkem metsa kui praegu. Võrreldes okupatsioonieelse ajaga on metsamaade maht pea kahekordne. Samas on aga raiemahud viimastel aastatel vähenenud, jäädes selgelt alla metsa juurdekasvule. Ebaseadusliku raie osakaal on aga kordades kahanenud, moodustades 0,1 protsenti kogu raiemahust.
Aga kuusikud?! Nii hüüatavad need, kes hoolimata oma hämavast jutust üleraiete teemal teavad, et tegelikult raiutakse kõiki puistuid järjest vähem, kuid kuusikutes on aastaid raiemaht olnud metsapoliitikas lubatud maksimaalse lähedal ja mõnel aastal isegi suurem. Esmalt juhin nende tähelepanu sellele, et metsaseaduse eelnõu ei sisalda midagi sellist, mis võimaldaks kuusikuid senisest veelgi rohkem raiuda.
Teiseks aga on tõde see, et puhtkuusik pole Eesti loodusele omane kooslus ja selle populariseerimine teenib ainult metsatööstuse huve.
Kes on riigimetsa hea ja tark peremees?
Möödunud aastal auditeeris Riigikontroll RMK tööd ja juhtis ministeeriumi tähelepanu paljudele tõsistele puudustele. Näiteks tõi audit välja metsaraie andmete lahknevused RMK peamaja ja metskondade aruannetes.
Selgus ka, et RMK raius 2007. aastal kuusikuid rohkem, kui oli lubatud. See on tõsine lugu, kui riigil puudub ülevaade selle kohta, kuidas tema varaga ümber käiakse…
Keskkonnaministeerium peab riigimetsa valitsejana tagama riigimetsaga hea ja targa ümberkäimise. Olen jätkuvalt seda meelt, et RMK saab sellega hakkama, sest seal töötavad professionaalid, kes tahavad oma tööd hästi teha.
Selleks aga olid ja on muudatused RMK juhtkonnas ja kogu asutuse struktuuris möödapääsmatud. RMK reformide pärast teravas toonis etteheiteid tegevad kriitikud on muudatusvajadustega hästi kursis. Eravestlustes kinnitatakse, et vajadus muudatuste järele oli juba ammu.
Need, kes praegu korraldavad riigimetsa kaitseks toetusallkirjade kogumist, apelleerivad küll inimeste tunnetel, kuid ei selgita taustu. Ilmselt saab seda selgitada allkirjakogujate noorusega, et nad ei tea mäletada seda, kuidas RMK loomise aegu 1997. aastal, mil keskkonnaministriks oli rahvaliitlane, kadus riigimetsandusest 120 metskonda ja ligikaudu 3000 põlist metsatöötajat. See oli aeg, kus 120 metskonnamaja tühjaksjäämine ja 3000 inimese töötuksjäämine muutis kohalikke kogukondi ulatuslikult üle Eesti.
Ka tollased muudatused olid riigimetsanduse efektiivsuse huvides ja vajalikud, kuid vaid demagoogiaga on võimalik riigimetsanduse ajalugu tõlgendada nii, nagu oleksid just tänased RMK muudatused need, mis hävitavad maaelu ja heidavad kõrvale riigimetsanduse alustalaks olevad põlised metsamehed.
Mets narrimist ei salli
Põllumehel on tabav kõnekäänd – narri põldu üks kord ja tema narrib sind üheksa korda vastu. Veelgi drastilisem on olukord metsas – teed täna midagi valesti või jätad tegemata, siis annab see tunda aastakümneid. Olen veendunud, et nii metsaseadus kui ka riigimetsa juhtimine vajavad muudatusi, et aastakümnete pärast ei peaks tegemata jäänud või valesti tehtud otsuseid kibedalt kahetsema. Seejuures on abiks asjakohane arutelu, mitte avalikkuse valeväidetega eksitamine. Ka mets ei salli narrimist.
JAANUS TAMKIVI, keskkonnaminister
