üllap võib see imestama panna, mis kunsti saab kuulamise juures olla – me kõik oleme ju sündinud, kõrvad pea küljes. Mis on empaatia? Ja kuidas teist inimest või iseennast mitte ainult kõrvadega, vaid südamega ehk empaatiliselt kuulata?
Empaatia peakoostisosa on kohalolek. Kohalolek tähendab, et ma olen kogu oma olemusega siin ja praegu selles hetkes ning minu peas ei keerle mõtteid, mida ma homme süüa teen või mis eile töö juures juhtus.
Õpi märkama
Südamega kuulamiseks on vaja võtta aega ja luua sisemist vaba ruumi. Esmatähtis on õppida märkama, mis enda sees toimub. 1.septembril ilmus kirjastuselt Ilo Liv Larssoni “Väike tunneteraamat”, mis on suurepärane praktiline abimees oma sisemaailma tundmaõppimisel nii suurtele kui väikestele.
Soovitan proovida “korviharjutust”. Kujutle, et sul on käepärast korv. Teist inimest kuulates märka iga impulssi enda sees ja tõsta need oma kujutlustes korvi. Nii lood sa vaba ruumi oma südames, et olla teise inimese ja tema kogemuse jaoks olemas. Näiteks, kui märkad endas tahtmist teisele nõu anda – tõsta see korvi ja keskenda tähelepanu taas teisele inimesele. Kui paned tähele kiusatust vastu vaielda – tõsta ka see korvi. Võib-olla tunned sümpaatiat ja tahad kaasa kiita või lohutada – tõsta kõik soovid ja mõtted, mis sinu sees üles kerkivad, korvi. Kui koged, et sinu sees on tekkinud piisavalt vaba ruumi teise kuulamiseks ilma teda täiendamata, parandamata või nõu andmata, siis võid tõenäoliselt märgata, et Sinu südames on tekkinud armastav huvi selle inimese ja tema ainulaadse kogemuse suhtes. Selline jagamatu tähelepanu loob sügavat ühendust kahe inimhinge vahel ja võib olla väga võimas kogemus!
Mida teine võib tunda
Vahel aitab ühendusele kaasa, kui aimata, mis on teise sõnade taga. Mida teine võib tunda ja vajada, kui räägib seda, mida räägib? Miks see talle korda läheb või oluline on? Mida võib tunda ja vajada inimene, kes ütleb näiteks: “See punane kampsun on nii nõme!” Miks ta ühest kampsunist nii suure draama tekitab? Kas ta võib olla ehk nördinud? Või vihane? Või löödud? Või suisa masenduses? Kas talle on oluline kena välja näha ja et kaaslased teda tunnustaksid ja omaks võtaksid? Me ei tea kunagi täpselt, mis toimub teise inimese sisemaailmas, seepärast võib abiks olla ületäpsustamine: “Kas sa oled vihane, sest sa tahad, et sul oleks mugav riietega, mida sa kannad, ja sa soovid, et sa näeksid kena välja, nii et su sõbrad sind omaks võtaksid?” Teisel on siis võimalus meid parandada, kui meie arvamine täppi ei läinud, või nõustuda:”Jah, ma olen maruvihane! See kampsun on nii nõme!”
Sellest, et inimest on sügavalt mõistetud, võivad anda märku kergendusohe, pingelangus kehas, sõnadevoolu lõppemine või pisarad. Kui inimesed tunnetavad, et neid on tõepoolest mõistetud, siis on see hingele kui raviv palsam, mis võib päästa valla tervendavad kergenduspisarad. Pisaraid ei maksa karta, vaid pigem hoolivalt toetada teist oma tunnete väljendamisel ka sel viisil. Pisarad on hingele sama, mis seep kehale!
Seosta tunded vajadustega
Üks oluline nipp empaatilise kuulamise juures on luua uus seos: seostada tunded vajadustega ja mitte iseendaga, teiste inimeste tegude või väliste asjaoludega. See võib olla suureks väljakutseks, sest me oleme harjunud mõtlema, et meie oleme teiste tunnete põhjustajad ja teised põhjustavad meie tundeid.
Me ei ole teadlikud sellest, et meie tunnete põhjused on meie sees – need on vajadused. Teised inimesed või välised asjaolud on vaid päästikuks, mis tunded vallandavad, mitte aga põhjuseks. Et seda erinevust paremini mõista, toon näite. Küllap on paljudel olnud juhtumeid, kus keegi tuleb kohtumisele hiljem, kui oli kokku lepitud. Tõenäoliselt olete ka märganud seda, et mitte iga kord ei tunne te taolises situatsioonis samu tundeid. Mina näiteks olen mõnikord tundnud ärritust ja pahameelt, sest minu vajadused üksteisega arvestamise, usalduse ja efektiivsuse suhtes ei ole rahuldatud. Teine kord aga vastupidi — olen tundnud kergendust, sest teise hilinemine annab mulle lisaaega. Seega päästab sama situatsioon – keegi saabub kokkulepitust hiljem – valla erinevad tunded, kuna tunnete abil saadavad märguandeid erinevad vajadused.
Iisraeli filosoof Martin Buber on öelnud: “Hoolimata kõigist sarnasustest, on igal elusituatsioonil, nagu vastsündinud beebilgi, uus nägu, millist ei ole olnud iialgi varem ja ei tule ka kunagi hiljem. See nõuab sinult reaktsiooni, mis ei ole varem ette valmistatud. See ei nõua midagi minevikust. See nõuab olevikku, vastutust; see nõuab sind.”
Keskenda kogu tähelepanu teisele
Empaatilise kuulamise asemel on meil tugev kalduvus anda nõu või rahustada ja julgustada teist ning selgitada oma seisukohta või tundeid. See aga ei pruugi inimest aidata. Empaatiline kuulamine nõuab kogu tähelepanu keskendamist teisele inimesele. See tähendab anda teisele see aeg ja ruum, mida ta vajab enda täielikuks väljendamiseks ja selle tunnetamiseks, et teda on mõistetud. Kui inimene on saanud sellise kvaliteediga tähelepanu, leiab ta sageli iseendast vastused oma muredele ja küsimustele.
Meid võib empaatilise kuulamise juures aidata see, kui meenutame endale: me ei pea kedagi “õnnelikuks tegema” ega “ära parandama”. Piisab sellest, et olla ehedalt, siiralt ja avatult oma laste, lähedaste, sõprade ja kolleegide jaoks olemas! Kui meie, täiskasvanud, omandame empaatilise kuulamise kunsti, siis hakkab lastele see kiiresti külge. Sest lapsed õpivad mitte meie sõnadest, vaid sellest, kuidas me oma elu elame, inimestega enda ümber suhtleme ja suhestume!
MERIKE KAHJU, empaatiatreener
