Lapse häält on ühiskonnas vähe kuulda. Eriti vähe teame sellest, kuidas elavad lapsed asendushooldusel, millest nad mõtlevad ja unistavad. Värske laste ombudsmani poolt tellitud ja poliitikauuringute keskuse Praxis tehtud uuringu “Lapse õiguste ja vanemluse monitooring” tulemused tõid hästi esile selle vaatenurga, et täiskasvanutena arvame end sageli teadvat, mis on lapsele parim, ning tegutseme oma arvamise järgi. Kuid selleks, et mõista, mis on lapsele parim, tuleb teda kaasata ja kuulata. Vahel on kuulamine eriti keeruline — kuidas kuulata nii, et laps julgeks rääkida? See on üheks võtmeküsimuseks asendushoolduse edasisel arendamisel.
Mind ajendas kirjutama 31.
Miks nii vähe lapsi asendusperedes kasvab?
Tõepoolest on Eestis asenduskodudes kasvavate laste osakaal võrreldes hooldusperedes elavate laste arvuga märkimisväärselt suur. Kuigi riigi prioriteediks on olnud lapse- ja peresõbralike hooldusvormide arendamine, elas 2010. aastal asenduskodus 1215 last, hooldusperes aga 337 last (andmed pärinevad www.omapere.ee). Miks on asenduskodudes ja hooldusperedes elavate laste arvu erinevus nii suur?
Arvan aga, et see ei olegi enam kõige prioriteetsem küsimus. Esmapilgul näib, et hooldusperes kasvamine ongi lapse- ja perekesksem hooldusvorm, kuna pakub lapsele võimaluse elada nii-öelda pärisperekonnas. Samas ei saa me seda kindlalt väita. Eestis napib uuringuid ühe või teise hooldusvormi tõhususest, üksikjuhtumeid on nii- ja naasuguseid ning kahjuks tuleb ebaõnnestumisi ette mõlema hooldusvormi puhul.
Üks oluline erinevus siiski on: kui üldjuhul on hooldusperel võimalik valida, milline laps tema perre elama tuleb, siis asenduskodu seda teha ei saa. Asenduskodu ei ole mitte iga lapse jaoks parim paik kasvamiseks. Nõus. Kuid asutustes töötab palju inimesi, kes teevad oma tööd (selle sõna kõige paremas tähenduses) südamega ning siinjuures väga erinevate arenguvajadustega lastega. Nii on asenduskodude ja hooldusperede vastandamine nii asutustes töötavate inimeste kui ka seal kasvavate laste jaoks solvav. Samuti ei ole sellest laias plaanis kasu. Asendushooldusega seonduvad probleemid vajavad laiapõhjalist ja kompleksset käsitlust. Tegelikud probleemid on sügaval peidus: neid me kas ei taha või ei oska märgata või on nendega tegelemine liialt kulukas.
Lapsel on õigus kasvada oma perekonnas
See on tõesti nii, et üha enam esineb asendushoolduse praktikas seda, et vanematelt ei võeta ära vanemlikke õigusi, vaid piiratakse isikuhooldusõigust ehk oma lapse kasvatamise õigust.
Selline praktika võib teatud juhtudel osutada karuteene lapsele, kes on juriidilises mõttes seotud oma vanematega, kelle vanemlikkuse potentsiaal on olematu. Nii ei saa last lapsendada või kujuneb see protsess keeruliseks. Miks aga võetakse vanemlikke õigusi ära üha vähem? Selline praktika väljendab seadusandja tahet ning arvan ka, et asendushoolduse kaasaja põhimõtteid. Iga lapse õigus on kasvada oma päritoluperekonnas. Miks aga paljud pered ei saa, ei taha, ei jõua — see peab saama Eesti lastekaitse põhiprioriteediks.
Nüüdisaegsed arusaamad parimast kasvukeskkonnast väärtustavad lapse kasvamist perekonnas koos bioloogiliste vanematega. Ka Eesti põhiseadus tunnustab perekonna olulisust lapse kasvatamisel: vanematele ei anta mitte ainult õigus, vaid neil on ka kohustus oma lapsi kasvatada. Samas mainitakse põhiseaduses rohkem kui ühel korral riigi kohustust perekonda laste kasvatamisel abistada. Seega annavad mitmed põhiseaduse sätted õiguse nõuda riigilt lastekaitse korraldamisel ja tagamisel positiivset tegevust.
Eesti seadusandluse kohaselt on laste kaitse ja sotsiaaltöö abivajavate peredega suunatud kohalike omavalitsuste ülesandeks. Olemasolev seadusandlus on aga deklaratiivne ning ajale jalgu jäänud. Näiteks pole kehtivates seadustes piisavalt reguleeritud lapse-vanema suhte toetamine ja säilitamine toetavate sotsiaalteenuste kaudu ning vanemate kaasamine kasvatus- ja otsustusprotsessidesse.
Samuti on omavalitsused oma võimekuselt erinevad ning lastele ja peredele mõeldud sotsiaalteenused on omavalitsuste lõikes väga erinevalt kättesaadavad. See, mis on võimalik Tallinna linnas, ei pruugi olla juba ressursside nappuse tõttu teostatav näiteks väikeses Läti piiri äärses külakeses. Kuid lapsel on õigus sellele, et tema perekonda väärtustatakse ja vajadusel abistatakse, olenemata elukohast.
Kõigil lastel võrdsed õigused?
Asendushoolduse roll ja lapse parimates huvides tegutsemine: kas näha perekonda süüdlase või ressursina?
Maailmakogemus kinnitab seda, et pikaajaline hooldus asutuses on kahjulik lapse arengule. See on nii peamiselt seetõttu, et asutushooldusel ei koge lapsed lähedasi suhteid täiskasvanutega. Tunnetel põhinevate suhete puudumine lapsepõlves annab aga endast märku isegi aastakümneid hiljem. Nii peaks laps ideaalvariandis viibima asendushooldusel nii kaua kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Oleme seda põhimõtet üle võtmas Põhjamaadelt ja Lääne-Euroopa riikidelt. Näiteks Norras viibib laps asendushooldusel keskmiselt neli kuud. Kui Eestis eraldatakse laps perekonnast ja paigutatakse asendushooldusele, siis suure tõenäosusega jääb laps sinna kuni oma iseseisva elutee alustamiseni (täisealiseks saamiseni või õpingute lõpetamiseni). Üheks põhjuseks on sotsiaalteenuste nappus, millest ka eelpool juttu oli. Et laps viibiks asendushooldusel ainult temale hädavajaliku aja, on tarvis tema probleeme võimalikult vara märgata ja vajadusel kiiresti sekkuda.
Teisalt: nii, nagu kaasaja ühiskond nõuab järjest paremaid oskusi lapsevanemalt, oodatakse järjest enam ka asendushoolduselt. Et pakkuda lähedasi ja hoolivaid suhteid, ei pea täiskasvanu asendushoolduses lapsele tingimata kasuema või kasuisa olema. Ta peab olemas olema ning teadvustama oma suhet ja tegevust lapsega (ja tema perekonnaga).
Üheks keskseks küsimuseks siinkohal on, kas ja kuivõrd kaasata lapse sageli suurte probleemidega perekonda. Selleks tuleb last kuulata. Minu asenduskodutöö kogemus ütleb seda, et laps vajab suhtlust oma vanematega. Lisaks sellele, et paljud uuringud räägivad asendushooldusel olnud noorte toimetulekuraskustest ühiskonnas, räägivad uuringud ka sellest, et olgu pere ja vanemad millised tahes, laps vajab oma päritoluperekonda. Isegi siis, kui peres toimunu on last traumeerinud, armastab laps oma vanemaid. Laps on võimeline oma lähedastele peaaegu et piiritult andestama. Seetõttu tuleb last aidata eeskätt tema enda pere kontekstis.
Eelarvamused ja stereotüübid
Eesti on ikka veel üleminekuühiskonna staadiumis, kus suur mõju on eelarvamustel ja stereotüüpidel. Nõukogude ühiskonnast kanname endaga kaasas must-valget maailmavaadet, arvame end teadvat, mis on õige ja mis vale ning usume, et igaüks on oma õnne sepp. Ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevat inimest pole vaja kõrvale tõugata, vaid ta ootab kaasamist ja sallivat suhtumist. Peame muutma hoiakuid lapse suhtes ja võtma teda kui võrdväärset partnerit. Laps ei vaja üldjuhul kaitset oma perekonna eest, vaid kaitset eelarvamuste ja stereotüüpsete hoiakute eest. Kuulame last, siis kuuleme vastuseid! Päriselt ka.
i
INGRID SINDI, SOS Lasteküla Eesti ühingu perepõhise hoolduse nõunik
