Lõputöödega näitasid diplomandid, et peale vaatamis- ja kujutamisoskuse omandamise on nad kunstikoolis kõvasti mõttetööd teinud: ükski taies pole mingi niisama ilupilt või -asi, vaid väljendab üsna selget ja tugevat kontseptsiooni. Ja ka ühegi taiese teostusele ei saa suurt midagi ette heita.
Laura Järv (16) maalis lõputööks neljast autoportreest koosneva akrüültehnikas sarja “Mina ja mu maailm”. Tema töö retsensent Ene Luik-Mudist peab autoportreed raskeks ?anriks, kuna iseenese uurimine ja enda nähtavale toomine on psühholoogiliselt üsna keeruline.
“Laura töö puhul on meeldiv, et piltidelt vaatab vastu täiesti kompleksivaba tüdruk, kes tegeleb parajasti poseerimisega,” kirjutab retsensent.
Omalt poolt lisaksin, et too kompleksivaba neiu hea kompositsiooni ja julge koloriidiga piltidel ei ole mingi magus kiisuke ega ajuvaba diskobeibe, vaid sotsiaalselt tundliku närviga noor inimene, kellele pole ükskõik ei tema enda ega ta eakaaslaste saatus.
Sigrid Kuuse (15) ready-made kompositsioon “Korduvalt kordumatu” jätkab retsensent Anne Jaama sõnul XX sajandi kunstiklassikute Mercel Duchamp’i ja Claes Oldenburgi algatatud WC-poti kunstilistel eesmärkidel kasutamise traditsiooni. Ent erinevalt oma kuulsatest eelkäijatest ei taha Sigrid vaatajat ?okeerida: pigem võib vaataja sellist lustakalt täis maalitud WC-potti ja muid tarvikuid omagi kodusesse tualettruumi tahtma hakata. Kogu kompositsiooni seob ühtseks tervikuks lõbus Pelikan-paberihoidja. Paberirullilt leiab aga vaataja tualeti kasutamise humoorikalt ülitäpsed juhised.
Linool ja akrüül
Mariana Maante (16) diplomitööks on kuuest värvilisest linoollõikest koosnev sari “Minu mõtisklused”, millelt võib leida mitmesuguseid kirjutamise ja kirjutusvahenditega seotud märke. Kõige silmatorkavamateks kujunditeks on hanesulg ja M-täht. Viimane on viide nii autori ees- ja perekonnanimele kui ka töö pealkirjale. Värvikombinatsioonid varieeruvad tööst töösse.
“Iga tööd võib vaadelda kui meeleolu muutust, uue mõtte teket, mis vajab üleskirjutamist,” märgib retsensent Ene Kõnnussaar.
Angela Maasalu (15) akrüülmaal “Ball” on inspireeritud Mihhail Bulgakovi romaanist “Meister ja Margarita”. Figuraalmaal ? aga seda “Ball” just ongi ? eeldab retsensent Ene Luik-Mudisti sõnul head kompositsioonitunnetust, figuuri kujutamise oskust ja põhjendatud sü?eed ning Angela töös on need komponendid ka olemas. Tantsijate figuurides on groteski, koloriidi valik vihjab ärevale meeleolule ning müstilisusele.
Birgit Piilingu (16) pliiatsiga joonistatud kompositsioon “Jää iseendaks!” on eriti selge kontseptsiooniga. Autor on nimelt kujutanud üht naiseliku ilu ja seksikuse sümbolit Marilyn Monroed ning ümbritsenud ta erinevate tütarlapse- ja naisenägudega.
“Autor ei aja udu, vaid ütleb otse välja, et iseennast tuleb aktsepteerida ja armastada just sellisena, nagu me loodud oleme,” kirjutab retsensent Eike Salu. “Sallides ennast, oleme võimelised sallima ka teisi, meist erinevaid inimesi.”
Identiteediprobleem on retsensendi sõnul kaasaegses tarbimisühiskonnas, kus üheks oluliseks müügiartikliks on massikultuur koos oma iidolitega, vägagi aktuaalne.
Mina ja loomad
Kadri Reimi sirmi meenutav ruumiline kompositsioon “Mina ja muud loomad” äratas tähelepanu eriliselt küpse mõtlemise ja nutika teostusega. Puidust voldiksirmile paigutas Kadri vaheldumisi peeglid ja fotod autori enda näo alumisest poolest. Osadel piltidel esineb ta iseendana, teistel on kehastunud kas intelligentseks kaameliks, arglikuks jäneseks, leebeks tibuks, rõõmsaks seaks, ründavaks rotiks või juhtivaks gorillaks.
“Töö idee on väga huvitav. See näitab autori arenenud fantaasiat ja oskust siduda õpetlikkus efektse ruumilise lahendusega,” arvas retsensent Anne Örd.
Kunstikooli viiendat lendu on õpetanud kunstikooli aastate jooksul kursusejuhendaja Katrin Tamm, kooli juhataja Anne Nurmik ning õpetajad Elita Järvela, Ebe Leidorp ja Ene Luik-Mudist. Lisaks kooli seinte vahel toimunud õppetööle on noored käinud Tallinnas ja Tartus näitustel ning õppereisidel Pariisis, Peterburis ja T?ehhimaal.
“Algul ei osanud me kunstikooli enda jaoks teab kui oluliseks pidada, ent lõpuks muutus see paik meie jaoks suisa asendamatuks,” tunnistasid viienda lennu tüdrukud oma kollektiivses lõpukõnes.
Kas keegi neist kunagi ka päris kunstnikuks saab, seda me ei tea. Ega ole see ka oluline. Olulisem on, et kuus noort inimest on õppinud ennast ja oma mõttemaailma teistele kunsti abil nähtavaks tegema.
RIINA MÄGI
