Heliisa Aare neljaosaline “Liivaliblikad” toob näitusele ?anrilist uudsust: autor on kasutanud nimelt vähenähtud liivamaali tehnikat, mille ta enda jaoks avastas suvelaagris kaarte meisterdades. Tehnika jaoks sobivat teemat aitas leida juhendaja Elita Järvela, kes teadis Tiibeti munkade omapärastest liivarituaalidest: mungad kujundavad liivast maapinnale selle, mis nende jaoks tähtis, ning lasevad tuulel selle laiali kanda, näidates, et miski siin ilmas pole igavene. Heliisa otsustas kujutada nii üürikese elueaga olendeid nagu liblikad, andes neile liivamaalil aga tunduvalt pikema elu: liivamaali tuul ju laiali ei puhu.
Kes liivamaali tehnoloogiast huvitub, leiab autori selgitused töö kõrvalt, kes aga lihtsalt pildi ilu naudib, leiab, et taies on vägagi dekoratiivne ja nii noore autori kohta üllatavalt kindla käega komponeeritud. Töö retsensent, Jõgeva Gümnaasiumi kunstiõpetaja Ene Kõnnussaar oleks küll tahtnud näha kusagil detailide- ja värvirohke töö sees ka lapikest puhastavat ja tasakaalustavat pinda, ent üldjoontes jäi temagi tööga väga rahule.
Triinu Laasik on oma suuremõõtmelisel õlipastellmaalil kujutanud kunagist Vaimastvere mõisa tõllakuuri, mis nüüd, värskelt renoveerituna tegutseb õpilaskodu ja noortekeskusena. Pildile on autor lisanud fakte Vaimastvere ja sealse mõisa ajaloost ning legendi parun Schwartzist ja Pärtli Liisust: parunil olnud nimelt komme käsutada noori talutüdrukuid tõllakuuri, et nendega seal vallatleda, Pärtli Liisu võtnud aga tõllakuuri kaasa noa ning maksnud parunile kätte nii enda kui teiste tüdrukute eest.
Kompositsioonilt on retsensent Ene Kõnnussaar töö väga heaks hinnanud. Näiteks sümboliseerivad esiplaanile maalitud tõllarattad tema meelest aja kulgu, liikumist ajastust ajastusse, vankri telg ja kaks teed aga viitavad eri suundades kulgemise võimalusele. Värvikasutuses tahtnuks ta näha rohkem värvide ühtesulatamist: praegu mõjub muruplatsi erkroheline liiga toore ja külmana.
Raami sees ja raamist väljas
Amita Kulina kaks õlimaali kujutavad roose ja rukkililli. Omapäraseks teeb iseenesest lihtsad lillepildid asjaolu, et staatilisse kompositsiooni lõikuvad diagonaalis üle pildi voogavad kontrastsetes toonides kangad, samuti see, et raam on tööde servast toodud nende sisse: pildid nimelt jätkuvad pärast raami markeerivaid puitliiste, ainult et pisut teises tonaalsuses. Kuna raami sisse jääval pildiosal on autor kasutanud impressionistlikumat pintslikirja ja soojemat koloriiti kui raamist välja jääval osal, tekkis retsensendi, Jõgeva Ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja Anne Jaama kujutluses paralleel inimesega, kes on kitsamas ringis soe, liikuv ja vaba, laiema auditooriumi ees aga vaoshoitum ja reserveeritum.
Ketlin Kasari lõputöö “Lemmikud” on samuti kaheosaline. Ühel on ta kujutanud oma lemmikloomi ? hobuseid ? päevavalguses ja teisel õhtuhämaruses. Päeva- ja õhtuvalguse eripärast johtuvalt on esimene pilt soojades ja teine külmemates toonides. Maalimiseks-joonistamiseks on Ketlin kasutanud pastelle ja tintenpeni.
Retsensent, Jõgeva Gümnaasiumi kunstiõpetaja Anne Kütt ongi märkinud ühe Ketlini tööde positiivse joonena graafilise ja maalitehnika meisterliku ühendamise. Ka piltide formaat ja kompositsioonilised lahendused on väga head ning rütmid tasakaalustatud. Nn õhtupildil on Ketlin näiteks hobuste täisfiguuride vahele sobitanud üksikuid detaile hobustest ? silmi, kõrvu, kapju.
Skandalistidest paipoisteks
Anita Jõgiste kujutab oma lõputööl lemmikansamblit The Doors ? gruppi, kelle hiilgeaegadel oli pildi autor veel sündimata. Anitat võlub The Doorsi muusikas väljenduv noorte inimeste maailmavalu, aga ka lootus ja vabadusiha. Valitud tehnika ? valguse ja varju vaheldumist hästi välja toov pliiatsijoonistus ? aitab toonitada lootuse ja lootusetuse, elu ja surma vastandumist ansambli loomingus.
Retsensent, akvarellist ja Jõgeva Gümnaasiumi käsitööõpetaja Eike Salu hindab kõrgelt Anita perfektse pliiatsijoonistuse ilusat, pehmet visuaalset keelt, samas toob ta välja huvitava nüansi: The Doorsi omas ajas nii provotseeriv ja skandaalne tundunud muusika mõjub tänapäeva konteksti asetatuna hoopis leebemalt. Ja ka Anita pildil on kunagisi skandaalseid psühhedeelikuid kujutatud pigem paipoistena.
Kristiina Kuusi akrüülmaali “Elevant ? ookeani elanik” puhul peaks vaataja alustama kindlasti autori kaaskirja lugemisest, seda enam, et tegemist on vahvalt sõnastatud fantaasialooga, milles elevandipojal tuleb ükskord vanaema porgandipeenart rohides mõte, et looduses on asjad liiga paigas ning palju huvitavam oleks, kui suvel sajaks lund, kui kalad istuksid puu otsas nagu naabritädi kass ja tema ise ujuks koos lindudega vee all. Järgmisel hommikul ärkabki elevant ookeanis.
Retsensent Anne Jaama kiidab töö ülemist, vabade ja hoogsate pintslitõmmete abil ookeanipinda kujutavat kolmandikku ning alumist kolmandikku, mis annab erksavärvilise pildi ookeanipõhja rikkalikust floorast ja faunast. Pisut problemaatilisem on töö keskosa, kus vee ultramariin on pisut liiga intensiivne ja elevandi alakeha tuimavõitu. Paraku põrganud noor kunstnik maalitehnilistele probleemidele, mis takistasid töö edasi viimistlemist.
Kunstikooli lõputunnistuse saavad kuuenda lennu neiud kätte pühapäeval sealsamas kultuurikeskuses. Taas on meil juures kuus noort inimest, kel pea pakatamas huvitavatest mõtetest ning kes neid mõtteid kunstikeeles väljendada oskavad.
RIINA MÄGI
