Taas läheneb sünge tähtpäev, tänavu möödub suurest juuniküüditamisest juba 76 aastat. Suureks tuleb seda repressiooniaktsiooni nimetada seepärast, et tegelikult “kadus” inimesi vaikselt nii enne kui pärast 14. juunit, tookord oli aga tegemist massilise väljasaatmisega. Pealegi jäid just sõja puhkemise suvel külmale maale viidutest väga paljud võõrasse mulda.
Aga mis puutub siia Raimond Valgre ja Debora Vaarandi “Saaremaa valss”, mille laulis teatavasti rahva südamesse ja kuulsaks Georg Ots?
Ellujäänud pääsesid enne tähtaega
Küüditamisest ei mäleta ma otseselt muud kui nende naasmist, kellele oli mõistetud 25+5, aga kes kuuekümnendatel koju pääsesid. Oma isa naasmisest, kes ka veidi enne mõistetud kümmet aastat vabaks sai, tean samuti peamiselt vaid teiste juttude järgi. Isal vedas selle poolest, kui niisugust saatust üldse vedamiseks nimetada saab, et tema pere jäeti puutumata ja tal oli koht, kuhu tagasi tulla.
Lasknud sõja ajal vaikselt jalga Saksa armeest, jäi ta peagi kätte venelaste mobilisatsioonile, tegi kaasa rasked lahingud, pälvis vapruse eest medaleid ja pääses kriimuta Kuramaaltki, Tallinnast koju teda aga enam ei lastud. Keegi püüdlik kaaskodanik oli õigel ajal õigesse kohta teada andnud, et see noor mees kuulus kord Omakaitsesse. Asi lihtne – rahvavaenlase koht on teadagi, kus.
Meenutused läbi musta huumori ja iroonia
Isa pajatas lugusid arestikambrist ja metsatööst, kus ta jalg palgi all murdus, väikestest vedamistest ja suurematest pahandustest vaid sõprade-sugulastega peolaua taga istudes.
Ikka käis see jutt läbi nalja ja naeru, ning seitsmekümnendatel, kui juba mingil määral hakati tema veteranistaatust riiklikul tasemel tunnustama, mainis ta vaid irvamisi, et on ju alati võitjate poolel sõdinud. Tagantjärele on muidugi kahju, et nooruses ei taibanud isalt Siberi-aastate kohta rohkem pärida, aga aeg ei soosinud liigset lobisemist, eriti koolilastega, ja hiljem polnud see teema talle enam oluline – elu tahtis ju elamist, töö tegemist.
Elurõõm aitas edasi minna
Aga üsna varasest lapsepõlvest jäi meelde ja saadab mind siiani veel üks lugu.
Kui mu ema “Saaremaa valssi” kuulma juhtus, meenutas ta ikka, kuidas seda esimest korda kuulnud oli. Tallu, kust omanikud olid omal ajal küüditatud, oli üks pereliige, nooremapoolne naine, ainsana tagasi jõudnud. Üks tuba tema kunagisest kodust oli talle tagasi antud ja mõned asjadki olid õnnekombel alles.
Talu kunagisest suurest lehmalaudast oli saanud tall kolhoosi hobustele ja sinna läks mu ema ühel sügisõhtul laenatud looma tagasi viima, kui toosama Siberist naasnu ta oma tuppa kutsus. Naine oli saanud äsja heliplaadi sellesama “Saaremaa valsiga” ja tahtis oma suurt rõõmu ilusa laulu üle kellegagi jagada.
Ma ei käinud veel kooliski, kui ema seda lugu rääkis, aga midagi oli selles niisugust, mis lapse hinge kummitama jäi, kuigi ilmselgelt ei saanud ma tookord aru, miks.
Nüüd mõistan. Inimene oli hiljuti naasnud Siberist, tema vanemad ja õed-vennad ei olnud seda katsumust eluga läbi teinud. Ta tuli tagasi üksi ja pidi võõra võimu armualusena oma elu peaaegu nullist alustama, aga tal jätkus kõrva ja südant ilusa laulu jaoks.
Neid, kes Siberist naastes end taas heale järjele töötasid, uue kodu ehitasid ja läbielatu teemal teinekord vaid sapisevõitu nalja viskasid, oli tol ajal tuhandeid ja tuhandeid. Inimene, kes ei kaota kunagi lootust, kes igas olukorras enda ümber pisutki rõõmu ja ilu suudab leida, ei murdu.
Kas meie praegu oleme nii tugevad?
KAIE NÕLVAK
