Aasta alguse oleme kenasti üle elanud. Esimesel kuul kipub ikka pisut energiat sisseelamisele ja hoovõtule kuluma. Eriti tänavu, kus iga jututeema alustab või lõpetab tüütuvõitu refräänina lause majanduslangusest.
Aga elu tahab elamist igasugustes oludes ja rõõmustada võib sellegi üle, et pime aastaveerand taas mööda saama hakkab. Täna on viimane jaanuar, homme aga juba küünlakuu esimene päev ja esmaspäeval küünlapäev.
Meie aega pole vanarahva küünlapäevakommetest kuigi palju alles jäänud, küll aga võiks tähele panna ilmamärke. Küünlapäeva selge ilm ennustavat head suve ja et meie ilmatargad pühapäevaks kõrgrõhkkonda lubavadki, siis võib ju loota, et päike end veel esmaspäevalgi pisutki näitab. Sest mis võiks meid pärast viimase kolmveerandaasta lõputut novembriilma veel rohkem rõõmustada kui soe ja helde päiksega suvi!
Vanasti oli aga küünlapäev noorevõitu aasta esimene naistepüha, mil õrnem sugu külas või koguni kõrtsis käia võis. Samuti oli neil soovitav sel päeval mõnda punast jooki juua, et põsed punased püsiksid, mis ikka ja alati reipuse ja tervise tundemärk olnud. See tervist andev jook ei pea aga sugugi patuseid kraade sisaldama, väga kenasti sobib ka punane mahl.
Veel on talurahvas küünlapäeval tööjõu värbamisega tegelnud, nn mokalaatu olevat kõrtsides peetud veel ülemöödunud sajandilgi.
Meil on praegu kahjuks aeg, mil firmaomanikel-juhatajatel uute inimeste töölevõtmise asemel rohkem neist lahtisaamine meeles mõlgub.
Aga kevad tuleb ja päev pikeneb kõigele vaatamata — küünlapäevast alates juba märksa jõudsamalt.
31. jaanuar 2009
