Päästeameti statistika näitab, et rohkem kui kolmandik elektrisüsteemist alguse saanud õnnetustest leiab aset ajavahemikul jaanuarist märtsini. Selle põhjuseks on suuremad koormused, mis kordi kasvava tarbimise, sealhulgas kütmise tõttu elektrisüsteemile langevad
Elektriga kütmine on tegelikult üks ohutumaid kütteliike. Õnnetusi juhtub peamiselt kolmel põhjusel: kütteseadet kasutatakse ebasobivates tingimustes, kütteseade pole tehniliselt korras või on see elektrisüsteemi jaoks liiga võimas. Ohtlikuks võib kujuneda just näiteks mitme kütteseadme üheaegne kasutamine.
Elektrijuhtmestiku ülekoormuse kindlaks märgiks on kaitseseadmete (automaatide ja korkide) väljalöömine. Sageli suhtutakse sellesse kergekäeliselt ja tülikat probleemi püütakse lahendada kaitseseadme väljavahetamisega võimsama vastu. See ei lahenda aga probleemi. Vastupidi — kui kaitseseade on liiga võimas, võib see juhtmestiku üle koormata ja ühel kurval päeval võib see süttida.
Elektrist tingitud tuleõnnetused tekivad valdavalt neis elektrisüsteemi osades, kus elektrivoolu liikumine on mingil moel takistatud. Lihtsamalt öeldes on tegemist kohtadega, kus voolul on võrreldes ülejäänud elektrisüsteemiga raskem läbi pääseda. Kujutage ette lehtrit, kuhu valatakse rohkem vett, kui sealt korraga läbi läheb. Varem või hiljem hakkab vesi üle lehtri ääre voolama. Just samasugune olukord kujuneb elektrisüsteemis, ent vee ülevoolamise asemel hakkab juhe üle kuumenema. Juhtmed kuumenevad sagedamini just kohtades, mida on vigastatud ja kus juhtme ristlõike pindala on väiksem kui mujal. Sama lugu on ühendusklemmidega, kus kruvid on lõtvunud või ühendus tehtud ebakvaliteetselt. Sellistel juhtudel võib juhtme kokkupuutepind klemmiga olla kehv ja jällegi on voolu liikumine takistatud.
Elektrijuhtmestik iseenesest väga lihtsalt ei sütti, tavaliselt süttivad materjalid, mis asuvad kuumeneva juhtme läheduses. Näiteks on juhtmes liiga suur koormus, mille tõttu tõuseb juhtme temperatuur ning juhtme isolatsioon sulab, muutub rabedaks või laguneb. Seejärel hakkab ülekuumenenud juhe mõjutama läheduses asuvaid materjale. Kuna kütteperioodil on süsteem pidevalt koormatud, ei ole juhtmel võimalik vahepeal “maha jahtuda”, ning kui läheduses asub veel ka midagi kergestisüttivat, on tulekahju tõenäoline.
Süttimisohus elektrisüsteemi osa on tavainimesel üldjuhul keeruline määrata. Lihtsam on seda teha nendes elektrisüsteemi osades, mis ei ole peidetud seina sisse. Kui näiteks harukarpide, kaablite, pistikupesade, lülitite kohal või ümber on sein või lagi tumenenud või kui kaabel on osaliselt värvi muutnud, on see kindel märk tuleohust.
Et aga suurem osa elektrisüsteemist on tavaliselt peidus seina sees, selgub lõplik tõde tehnilise kontrolli käigus. Tehnilist kontrolli teostavad elektritööde ettevõtted mõõdistavad süsteemi tehnilised näitajad ja tuvastavad ka silmale peidus oleva süsteemi seisundi. Kodumajapidamistes tasuks tehnilist kontrolli teostada kord kümne aasta tagant või juhul, kui elektrisüsteemis on tehtud ümberehitusi. Paha ei teeks kontrollida süsteemi ka siis, kui elektrienergia tarbimine on oluliselt suurenenud. Kontrolli teostavad akrediteeritud inspekteerimisasutused ja sellise teenuse maksumus algab 100 eurost.
ANDRES ALAS,
Eesti Energia elektritööde osakonna juhataja
