Elu on keeruliseks läinud eriti viimasel aastal. Kaluri esmane soov on teenida elatist kunagi valitud, õpitud ja armastatud tööga. Olukord kalapüügil on aga viimasel ajal kujunenud lausa “kolgata teeks“.
Eelmise sajandi 90. aastate esimesel poolel oli kõigil, kes soovisid, võimalik hakata tegelema kalapüügiga. Sotsiaalne olukord järve ääres oli äärmiselt raske ( kurk ja sibul ei leidnud turgu, ehitustöid ei tellitud jne) ja väga paljud nägid väljapääsu kalapüügis. Riik toimis mingi teise ühiskonna põhimõttel — looduselt me armuande ei palu, me võtame need… Toimus mitmete kalaliikide ülepüük, mille tulemit on tunda tänaseni. Kalavaru taastamiseks on teadlased ja riigiametnikud võtnud kasutusele terve rea püügikitsendusi. Nii jäi 2007. aasta kalapüügieeskirjaga ja keskkonnaministri määrustega kehtestatud püügiaja kitsendustega suuresilmaliste nakke- ja raamvõrkudega (peamised püügivahendid Peipsil) püügiks aega 174 päeva. Piirivalve keelas omakorda järvele mineku veel 22 päeval. Aasta jooksul jäi võimalus püügil käia 169 päeval. Ka ilm rikkus ära veel kümmekond püügipäeva.
Mis häirib kalurit
Püüki reguleeriv süsteem on viimasel ajal muudetud eriti kohmakas ja aeglaseks. Sõltuvalt ilmastikust, Vene poolega kokku lepitud kalakvootide täitumisest ja teistest asjaoludest on vaja õiguslikku süsteemi, mis jõustuks lühikese aja jooksul. Eesti-Vene kalanduskomisjoni läbirääkimistel 19.-23. 11. 2007 vastu võetud otsused kalapüügi taaskäivitamiseks (kuni 16.10.2007. lubatud püügiga jäi oluline osa kala püüdmata) jõustusid 14. detsembril.
PAKL ettepanekut käivitada püük lühiajaliselt (5 –7 päeva) põhjanootade ja võrkudega ei peetud vajalikuks. Otsustati avada ainult võrgupüük. Lubatud kvoodid jäidki välja püüdmata, sest ilmastik ei võimaldanud enam järvele minna. Järve jäi suures koguses võrke, mis reostavad seda praegugi. Sageli võtab lihtsamagi muudatuse sisseviimine õigusaktidesse aega peaaegu kaks kuud. Suuresilmaliste nakkevõrkude silma vähendamine tänavu 1. jaanuarist jõustus pärast ühiskomisjoni otsust alles 14. jaanuarist (52 päeva ).
Kas ei tundu, et siin on midagi väga mäda? Jääb mulje, et iga ametnik tahab oma tähtsust ja töökoha vajalikkust näidata. Kuidas see aga mõjub järvele ja kalurile, sellel pole mingit tähtsust.
Tänu kõikidele nendele takistustele on häiritud kutselise kaluri elukorraldus. Kalapüük ei ole sea- ega kanakasvatus, mida saab pikemalt ette planeerida ja mida ilmastik nii oluliselt ei sega. PAKL on seisukohal, et püügi sulgemise ja taaskäivitamise õigus tuleks teadlaste ettepanekul anda ainuisikuliselt keskkonnaministri pädevusse.
“Ideaalselt” töötab järve sulgemise süsteem piirivalves. Kui on mingigi oht, et mõni harrastajast kalastaja võib vette sulpsatada, keelatakse jääleminek kohe kõigile. Üheselt ei saa võtta aga kutselist kalurit, kes käib järvel iga päev, tunneb jääolusid, ei käi järvel üksi ja omab päästevahendeid võrdselt ühe päeva lõbureisijaga. Harrastaja tuleb tõesti järvele temale sobival ajal ning ongi “ohustatud liik”.
Kõikidele nendele kitsaskohtadele on PAKL juhtinud tähelepanu ja teinud omapoolseid ettepanekuid seadusandjatele. Tavaliselt jäävad need vastuseta nagu hüüdja hääl kõrbes, või moonutatakse lõpptulemit.
Kõiki võimalikult keeruline
Meie aastaid tagasi tehtud ettepanek koondada riiklik kalapüügikorraldus Peipsil ühte keskusse jõustus 2005. aasta lõpust. Nägime et nii oleks lihtsam kaluril ja kontrollijatel. Kalur püüab küll ühest veekogust, kuid samas peab esitama kalapüügiandmeid, millise maakonna loaga on kala püütud. Las kaluril olla üks püügiluba tema püügiõigusega ja üks päevik. Nii on kaluril lihtsam andmeid kirja panna ja inspektoril lihtsam kontrollida. Kitsal ajal saaks aga mitme ametniku palga kokku hoida.
Kõiki lihtsaid asju püütakse hoida võimalikult keerulistena! Kellele on seda vaja?
Kas ametnikele, poliitikutele? Et oleks enda eksistents õigustatud, oleks midagi kogu aeg muuta!
Alates 2007. aasta talvest on olnud probleemiks piirivalve kehtestatud ajutised jäälemineku keelud. Piirivalvepiirkonna esindajatega oleme selle teemaga tegelenud ja selgus, et kohapeal ei ole seda probleemi võimalik lahendada. Töötades järve ääres, saavad nad kutseliste kalurite murest aru. Meie pöördumisele siseministeeriumi, kus tegime ettepaneku viia sisse väike parandus piirirežiimi eeskirja, vastas ametnik: “Samuti on vaieldav, keda lugeda kutseliseks ja keda mitte ning põhjendamatu ja lubamatu on isikute ebavõrdne kohtlemine.” Tule taevas appi!
Meie kirjas on isegi ära näidatud, missugune vabariigi seadus määratleb kutselise kaluri staatuse – ametnik ei süüvi kirja sisusse! Pöördusime siis Riigikogu õiguskomisjoni poole ettepanekuga teha õigusakti muudatus. Vastuseks oli, et seda pole vaja. Paranduse peaks tegema siseminister oma õigusaktides.
Nokk kinni saba lahti ja kalur lõhkise küna ees !
Kutselise kaluri püügiaeg pikem
PAKL on olnud kogu aeg seisukohal, et kutselisel kaluril peab olema võimalikult pikk püügiaeg. Üks viis selle saavutamiseks on kutseliste kalurite arvu vastavusse viimine kalavaruga. “Peipsi arengukavas 2004 – 2007” leidsime, et ühe kutselise kaluri püügiloale peaks kandma vähemalt 10 suuresilmalise nakke- või raamvõrgu püügiõiguse. Suurte ponnistustega see käesoleva aasta 1. Jaanuarist seadustati. Kuid suudeti seda ikkagi vusserdada nii, et luba on kümnele võrgule, aga loale võib kanda kuni kolm kalurit. Püügil on seega kalur kolme võrguga.
Põllumajandusministeerium väljastas load 2007. aasta lõpus kalapüügiseaduse vana redaktsiooni järgi. Mingil põhjusel soovib põllumajandusministeerium nn. 10 võrgunõude tühistamist. Tänase seisuga on aga elu liikunud selleni, et oma peret saab kalur kuidagimoodi toita, püüdes vähemalt 10 suuresilmalise võrgu, 2-3 kaldavõrguga ja mõrraga.
Meeldiv on tõdeda, et enamik ajaloolise püügiõiguse omanikke on seadust võtnud tõsiselt. Kui mullu oli Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel peaaegu 500 kalurit, siis tänavu 1. aprillist on neid 380.
Paljudel püügilubadel on kaluri kohta 20-30 võrku, mille hooldamise ja püügiga tuleb kalur hästi toime ning tagab sellega normaalse sissetuleku.
Ühes viimases pöördumises põllumajandusministeeriumi poole palusime leida võimaluse kalapüügiõiguse tasude ajatamiseks. Põhjenduseks ilmastikuoludest tekkinud raske olukord kalapüügil. Keskkonnatasude seadusest tulenevalt tuleb püügiõigusetasu täies ulatuses maksta 30. aprilliks. Lähtuvalt kalapüügieeskirjadest saab põhjanoodaga püügile alles septembris. Varasemate õigusaktide järgi maksti pool püügiõigusetasust loa saamisel ja teine osa pärast poole püügivõimaluse ära kasutamist. See arvestas kalapüügi eripära. Kalur oli harjunud selle järgi oma igapäevaelu korraldama.
Nüüd on seaduses aga teisiti. Meie palvekiri kannab 25. veebruari kuupäeva. Vastuse saime 9. aprillil. Kirjas on loetud üles rida õigusaktide paragrahve. Kuidas ikkagi toimima peab ja kuhu pöörduma, ei saa kalur aru. Küllap tuleb pöörduda mõne õigusbüroo poole, kes kirja sisu teeb tavainimesele mõistetavalt selgeks. Aeg aga läheb ja enne kui kalur kõik avaldused ja palved õigetesse ametiasutustesse jõuab toimetada, tuleb hakata viivist maksma.
Pika tunneli lõpus peab päikest näha olema. Astume üheskoos ikka päikese poole, et kaluri elukutse Peipsi ääres ei kaoks.
URMAS PIRK,
Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu (PAKL) esimees
