Rohkem on kõlama jäänud kutse ballile. Praegugi on müügil Angela Huthi raamat “Kutse ballile”, kus kirjeldatakse üksteisega seotud abielupaaride elu, inimeste salasoove ja nende kokkusobimatust tegelikkusega. Raamatu lõpus pidid kõik tegelased kohtuma suurel peol ja mõnegi jaoks olid peo tagajärjed üllatavad.
Mina aga kohtusin Sindis 6-aastase spanjeli ja puudli segatõugu koeraga, võrdlemisi väikeste gabariitidega, parajalt karvase musta koerakesega. Peremees ütles, et visaku ma palli. Ja oligi koera ees rohekas auguline tugevast plastmassist pallike, mis oli ostetud tegelikult teise pere koerale, kogukale retriiverile. Toda jättis pall aga ükskõikseks.
Kuid meie musta peni päeva täidab see pallike täielikult. Samas suhtub ta oma koera kohusesse ausalt – kui võõras tuleb, teeb kurja häält ja võib hammustadagi. Oma hea vaistuga teeb ta pere liikmete suhtumise järgi külalisse kohe kindlaks, kas tulija on oodatud. Edasi käitub nagu vana tuttavaga. Pallile tuleb anda tugev löök ja koer lendab nagu tuul pallile järele. Rõõmsa ja lõbujanulisena on tal kombeks mängumomenti pikendada. Haarab palli suhu, siis jätab murule ja hakkab keerutama ja tuustima, nina rohus, teeseldes, et tegelikult pole ta veel palli leidnudki. Mõne aja pärast on pall jälle sulle toodud.
Niisugune nutikas ja liikuv kutsu paneb peremehegi pea tööle, et kuidas koera üle kavaldada. Mees teeb, nagu viskaks ta palli ühes suunas, tegelikult jätab aga endale pihku. Ja viskab siis hästi kaugele ja hoopis teise suunda, olgu või mõnda padrikusse. Koeral pole probleemi, algab tõeline ala läbikammimine, kogu aiaga piiratud territoorium saab läbi uuritud ja pall leitakse. Ja nii ta ongi õues terve päeva valvel – kui keegi ilmub, siis kohe paneb palli saabujale parajasse viskeulatusse.
Paljudel, eriti suurte koerte omanikel, on probleem, et koer ei saa küllaldaselt liikuda. Siin on küllalt vana koer, kes oma sportliku vormi eest ise hoolitseb. Rääkimata sellest, kuivõrd tänuväärt liikumist ja tegevust pakub ta lastele. Rõõmus tuju on tagatud, sest eks tema siblimine ja kavaldamine ole omajagu naljakas ka. Igati multifunktsionaalne koerake. Kui pere sööb, siis koer paneb mõnele pea põlvele. Sel puhul on kombeks teda premeerida väikese palakesega. Eks ole ta vist ka andekas? Minu naabril oli ka mänguhimuline koer, iiri setter. Tema mänguasi oli piuksuv sinist värvi pallike, mida ka lapsed talle viskasid. Aga ühel sügisel enne talve jäi see kaduma, lapsed said riielda, et viskasid liiga keerulisse kohta. Ei visanud kaugele, kevadel tuli sealsamas nähtavale.
EHA NÕMM
