Rahu on suur sõna ja vastandub meie teadvuses enamasti sõjakoledustele kuskil kaugel, näiteks Afganistanis. Kui me räägime „koolirahust“, siis tundub selline vastandamine kohatu, kuigi nii mõnegi koolijütsi jaoks võib iga uus päev kujuneda otsekui lahingusse minekuks. Koolisõjast rääkimist õigustavad aga nii ohvriterohked tulistamisjuhtumid kui ka tõsiasi, et need inimlikud omadused, mis rikuvad koolirahu ja vallandavad massivägivalla, on paraku ühed ja samad.
Just seetõttu tuleb ka rahule koolis erilist tähelepanu pöörata. Lastekaitse Liidu aasta alguse traditsiooniline koolirahuprojekt ongi selleks, et saavutada üheskoos turvaline ja sõbralik koolikeskkond. Seekord sõlmiti kokkulepe Rakveres. Lapsed ise võtsid endale kohustuse olla sallivamad, aidata üksteist ning hoiduda vägivallast. Oluline on, et koolid tunnistaksid probleemide olemasolu ning lapsed ise aitaksid neid lahendada. Paraku ei taheta paljudes kohtades endiselt tõele näkku vaadata, kuigi uuringud näitavad, et probleemid on sügavad.
Kurjuse paariline on vaesus
Eestis on koolikiusamise probleem suurem kui mitmel pool mujal. UNICEF-i mõne aasta taguse küsitluse andmetel oli viimase 12 kuu jooksul psüühilist vägivalda kogenud keskmiselt 38 protsenti teismelistest. Eestis oli see protsent 48, veelgi suurem vaid Ungaris ja Leedus. Soomes oli pilt palju parem: vaid neljandik 11-, 13- ja 15-aastastest väitis end olevat kogenud psüühilist vägivalda. Füüsilist vägivalda on Eesti koolides psüühilisest mõnevõrra vähem — 44 protsenti oli seda kogenud viimase 12 kuu jooksul —, aga ometi palju rohkem kui enamikus küsitletud riikides.
Tallinna Ülikooli teadlaste koostatud kogumik „ Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek” pöörab tähelepanu koolikliimale laiemalt. Autorid tõdevad, et see on üks keskseid tegureid, mis on seotud õpilaste toimetulekuga, aga ka kooli poolt omaks võetud väärtussüsteemiga.
Küsitluses unnistas kaks kolmandikku õpilastest, et on viimase poole aasta jooksul kedagi kas kiusanud või narrinud, aga enda suhtes möönis vägivalla tarvitamist vaid viiendik. Huvitav vastuolu, mis näitab soovi näida tugevamana ja vastab ühiskonna üldisele trendile. Teadlaste töö andis veel ühe huvitava tulemuse. Nimelt purustasid nad müüdi, et koolikiusamine on suurte linnakoolide probleem. Üks võimalik seletus on suurem sotsiaalne ebavõrdus maal, sest kurjus käib ikka käsikäes vaesusega. Arvestades vaesusriski suurenemist peredes, võib juba ette ennustada ka suhete pingestumist koolimaailmas.
Rahu pole garanteeritud
Minu noorusaja õudusunenägude hulka kuulusid pildid tuumasõjast. Küllap mõjutasid seda nii arvukad sõjafilmid kui ka jutud meid ümbritsevatest vaenlastest. Õnneks olid minu lastel teistsugused unenäod, aga nüüd oleme jõudnud teise äärmusse ja võtame rahu ehk liigagi enesestmõistetavalt. Võtame kui midagi meile antut, näiteks nagu NATO lennukeid meie taevas. Ja seda vaatama sellele, et televiisor toob iga päev silme ette kaadreid reaalsest sõjast ja selle ohvritest ning keerulistest rahvusvahelistest suhetest. Paraku kinnitavad seda ka uuringud. Vastates Eurobaromeetri küsimusele „Mis on teile personaalselt kõige olulisem väärtus?”, asetubki esikohale rahu (45), seejärel inimõigused (42) ja austus elu vastu (41 protsenti). Aga põhikoolide lõpuklasside õpilaste küsitlemine Eestis, Soomes ja Venemaal toob välja, et kuigi kõigi kolme riigi rahva kannatused viimases sõjas olid tohutud, väärtustavad tänased noored rahu erinevalt. Elu sõdadeta oli soomlastel ja venelastel tähtsusjärjekorras vastavalt 2. ja 3. kohal, aga eestlastel alles 14. kohal!
Ma loodan siiski siiralt, et see ei tähenda tegelikult rahust mittehoolimist, pigem ehk seda, et sõda ei peeta reaalseks. Samas näen lünka meie laste väärtuskasvatuses. See saab alguse just meie „pisikesest maailmast“, meie lähisuhetest ja sõpradest, aga ka respektist teiste suhtes. Ühes asjas võib kindel olla: maailmas leidub alati neid, kes on valmis sallimatust oma huvides ära kasutama.
iii
KATRIN SAKS, Eesti Lastekaitse Liidu president, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees
