Lumi sulas tänavu kui või tulisel pannil. Kui veekogude naabruses ollakse veel hädas liigveega, siis kõrge kuluga kaetud kuivadel küngastel varitseb meid juba uus, tegelikult küll traditsiooniline kevadine häda — süüdimatu püromaania.
Inimene peaks olema õppimisvõimeline loom, vähemalt väidavad nii teadlased. Ometi tundub, et meie hulgas on üks erandlik alaliik, kes ei suuda õigeid järeldusi teha naabriga juhtunust, ei õpi oma vigadest, ei tarvita ajalehti, raadiot ega televisiooni, vähemalt mitte asjaliku info saamiseks. Tuletegemise ohtlikkusest tuulise ilmaga ja kohtades, kus lähedal on hooned, mets või mulluse rohuga kaetud põld, pasundab meie meedia hommikust õhtuni ja seitse päeva nädalas. Ometi leidub igal aastal tarkpäid, kes arvavad, et just nemad on need, kes loodusseadused üle kavaldavad. Kevadise suurpuhastuse õhinas põletatakse maha oma ja teiste metsi ja hooneid, kulutulle jääb igal kevadel ka inimelusid. Juba läinud nädalavahetusel kutsuti päästjaid meiegi maakonnas mitmele poole kustutama. Kindlasti esines tulega mängimist rohkemgi, kuid küllap jõudsid püromaanidest ullikestele mõnes kohas appi naabrid.
Vooremaa tegijad kordavad siinkohal kes teab, mitmendat korda üle aabitsatõe: tuletikk pole mänguasi! Õige põllupidaja, aiaomanik või potipõllumees alustab suurpuhastusega sügisel, niites rohu enne lume tulekut maha, et kevadel kõrget kulu polekski.
13. aprill 2010
