Iga natukese aja tagant kerkib Eestis üles mõni mure, mille lahendusena pakuvad targad ja lugupeetud inimesed välja uusi piiranguid, keelde ja karistusi.
Alkoholi tarbimise vähendamise eest võitlejate aastaid kestnud töö on jõudnud olulise saavutuseni: värske tervise- ja tööminister andis käiku seadusemuudatuste paketi, mis peaks sisuliselt mõttetuks muutma alkohoolsete jookide reklaami teles, viiks alkoholi täielikult välja tanklapoodidest, nõuaks suurematelt kauplustelt viina, veini ja õlle viimist kinnistele ja eraldatud aladele ning lõpuks keelaks baarides ja restoranides ära happy hour’ina tuntud vaiksete tundide allahindluse, kus enamasti saab kahe joogi hinna eest kolm.
Kõigi nende piirangute põhjenduseks on alkoholi kahjulik mõju inimeste tervisele, peredele, avalikule korrale ja majandusele. Põhjendused ei ole pastakast välja imetud. Alkoholi tarvitamine on Eestis jätkuvalt suur. Me kõik teame, mida näitab statistika nii haiguste kui tööhõive osas ja miks. Samuti pole Eestis inimest, kelle mõni sõber või sugulane poleks joomise tõttu sattunud tööl või peresuhetes jamadesse. Alkohol on isegi pärast kõiki aktsiisitõuse väga odav ja kellaajalistest müügipiirangutest hoolimata väga kättesaadav.
Kui juhtume õhtul mõnda meelelahutuslikku telesaadet või filmi vaatama, siis näeme seal reklaame, kus ilusad ja noored inimesed kaunis keskkonnas väikese napsi, siidrijoogi või õlle saatel seltskondlikult aega veedavad. Järgmise päeva pärastlõunal kohalikus poes näeme paraku, kuidas silma järgi napilt täisea piiril tüdrukud tõstavad kassalindile sama brändi kraadiga mullijoogi kuuspaki ja klapivad selle ostuks närviliselt münte kokku.
Lühidalt, on väga raske, kui mitte võimatu väita, nagu poleks alkohol Eestis probleem, nagu see poleks liiga odav ja lihtsalt kättesaadav. On küll.
Murelikuks teeb hoopis see, et nii, nagu tavaliselt uute keeldude või piirangute kehtestamisel näeme ka seekord täpselt sama joonist. Ühel pool on mingile hädale osutav, selle kohta uuringuid, argumente ja lahendusi tootev, reeglina avalikule huvile toetuv surverühm. Temaga tuleb koperdamisi ja kõheldes või ka üsna hoogsalt (sõltub teemast ja valimiste kaugusest) kaasa poliitiline võim, minister, erakond, valitsus. Tihti ka ajakirjandus. Teisel pool on reeglina kitsast erahuvi samamoodi uuringute ja proaktiivsete lahenduste ning argumentidega rüütada püüdev potentsiaalne kahjukannataja – mõni ettevõtlusharu, mõni ettevõte, vahel ka mõne harrastuse või tegevuse esindajad. Viimased ei jäta enamasti väga veenvat muljet, kuna nende huvi on erapoolik, teiste huvi aga õilis ja üldine.
Ka uute alkoholipiirangute teemalise vaidluse puhul on lihtne ja loogiline näha viina- ja õlletootjate või telejaamade vastuargumentide, olgu nad kuitahes põhimõttelised, taga kõigest labast kasuahnust. Ja olgem ausad, kui nad ka räägivad isiku valikuvabadusest, siis silmas peavad nad ikka enda kasumiaruande alumist rida.
Samas ei ole pildil ühtegi kodanikuühendust ega muud osapoolt, kes küsiks, kui kaugele me inimeste eest otsustamisega minna tahame. Kas ikka happy hour’i ärakeelamine on tõesti proportsionaalne meede? Mis on järgmine samm, kas keelame ära erapidudel tasuta jookide pakkumise? (See on liialdus, aga ka minister Ossinovski räägib Saku Õlletehasest ja Livikost kui sektorist, “…mis teenib kasumit Eesti inimeste tapmise pealt”).
Eesti on juba praegu võrreldes 10 või 15 aasta taguse ajaga, rääkimata iseseisvuse taastamise järgsetest aastatest, väga lapsehoidjariigi nägu. On näiteid keeldudest ja piirangutest, mis Eestis kehtivad, kuid ülereguleeritud riikide näiteks peetavates Skandinaaviamaades enamasti puuduvad, sest sealgi leitakse, et mingites asjades peab vaba inimene suutma ise valikud teha – isegi siis, kujutage ette, kui tal on oht eksida. Ülereguleerimine vaatab vastu seadustest ja seadusloomest, iga seni veel toimiva iseenesliku või eneseregulatsiooniga ala on pidevas ohus. Lisaks manitsevad eestlasi aastaringselt kõikvõimalikud avaliku rahaga tehtud sotsiaalreklaami kampaaniad.
Meil on palju organisatsioone ja asutusi, kelle peamine eesmärk on panna inimesi “õigesti“ käituma, aga peaaegu ei olegi kedagi, kes kaitseks üksikisiku vabadusi, kes sõltumatult alkoholitootjatest ütleks, et happy hour on ettevõtja ja kliendi vaheline eraasi. Loogiliselt võttes peaks mõni selline leiduma erakondade seas, aga kuna sealt vaatab kogu spektri ulatuses vastu usk riigi eksimatusse, siis tuleb loota, et piirangute ja keeldude kuhjudes tekib mõni selline kodanikuühendus lõpuks ise.
ANVAR SAMOST
