Sattusin siin lehes lugema Urmas Reinsalu artiklit, kus on öeldud, nagu oleks Eestis lasteaedadega kõik korras ja igale lapsele lasteaiakoha saamine muretu. Kui ma ei teaks Reinsalu kui oskuslikku propagandisti, peaksin teda lihtsalt väga elukaugeks nooreks meheks.
Roosiline näis Eesti lasteaedade olukord 2007. aastal, mil lubati luua uute lasteaedade ehitamiseks 400 miljoni krooni suuruse aastamahuga riiklik investeeringute programm “Igale lapsele lasteaiakoht”. Kuid tänaseks on sellest loobutud. Valitsus osaleb tõepoolest mõningate lasteaedade loomises, kuid teeb seda valikuliselt oma parema äranägemise järgi.
Iga laps saab lasteaiakoha siis, kui riik tunnistab, et laste käekäik on ka tema mure, ning taastab omavalitsuste rahastamise endises mahus.
Igale lapsele lasteaiakoha tagamine on omavalitsuse ülesanne, kuid valitsus on teinud selles osas olulisi muudatusi. Kuni 2008. aastani rahastati lasteaedu nii riigi kui ka omavalitsuse eelarvest. Siis tulid eelarvekärped ja riik teatas, et teeb seda nüüd üksnes võimaluse korral. Seega on omavalitsuste kohustused majandussurutise tingimustes suurenenud. Sellele lisandub ka valitsuse otsus vähendada omavalitsustele ette nähtud tulumaksuosa varasemalt 11,93 protsendilt 11,4 protsendile. Kuna vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele ei tohi omavalitsustelt raha ära võtta ilma ülesannete vähendamiseta, siis teatasid IRL ja reformierakondlased, et vähendavad näiliselt linnade ja valdade kohustusi lasteaiakohtade osas ning see annaks võimaluse vähendada omavalitsusüksuse tehtud kulusid ca 260 miljonit krooni ainuüksi 2009. aastal.
Omavalitsus peab leidma võimaluse aidata, isegi siis, kui valitsus on vahendid ära võtnud. Seega on lasteaiakohtade loomine jäänud viimastel aastatel peamiselt omavalitsuste kanda.
Mind jahmatas sotsiaalministri määrus, mille eesmärgiks oli karmistada lasteaedadele esitatavaid nõudeid ning hakata lasteaia mänguruumi arvestama nimekirjas olevate laste järgi. Seni lähtuti põhimõttest, et eriti väiksemate laste hulgas on sageli puudujaid ja normid kehtivad kohal olevate laste arvu järgi. Sotsiaalministri määrusemuudatus tähendas aga otseselt sundust vähendada oluliselt lasteaiakohtade arvu. Euroopa riikide kogemused kinnitavad, et sündide arvu suurendamiseks tuleb tagada mitte ainult vanemahüvitis, vaid ka edaspidine toimetulek, kaasa arvatud laste päevahoid ja lasteaiad. Riik eraldab eelarvest vanemahüvitise tasumisel kaks korda enam vahendeid kui teistele peretoetustele, mida makstakse kuni 18. eluaastani. Vahe vanemahüvitise maksimummäära ja igakuiste toetuste vahel on sajakordne.
Tekib küsimus, kas on ikka õiglane maksta väga väikesele grupile ülikõrget vanemahüvitist, kui samal ajal pole lapsevanematel pärast vanemahüvitise maksmise lõppu lasteaiakohtade puudumisel võimalik tööle naasta. Ehk tuleks mõelda pikaajaliste lastetoetuste suurendamisele ning vanemahüvitise ülempiiri alandamisele? Ka OECD tööturu ja sotsiaalpoliitika raport soovitab Eestil alandada vanemahüvitise ülempiiri.
Loe ka
Urmas Reinsalu “Kas saab lasteaia või ei saa?
Vooremaa, 15. mai 2010
iii
OLGA SÕTNIK, Riigikogu liige, Keskerakond
