Täna 61 aastat tagasi oli peaaegu samasugune kevad, nagu meil praegu. Pori kippus võimust võtma ja teed lagunema, kuid inimesed olid lootusrikkad, sest soojem ja rikkam osa sõjajärgsest aastast oli ees.
Ometi ei lastud eesti inimestel sõjahaavadest kosuda ega kaotustest toibuda. Öösel või varahommikul jõudsid taluõuedele autod, kuhu “musta nimekirja” arvatud pered peale minema sunniti, et neid võõrale ja külmale maale viia. See oli karistamine süüta ja süüdismõistva kohtuotsuseta, vaid selle eest, et oma kodus edasi elada julgeti.
Tänase ajalehe samal leheküljel räägib oma üleelamistest mees, kes 10-aastase poisikesena kodukülast ära viidi. Kaitseta orvule, kel ema surnud, isa Venemaal vangis ja vendki just 18. sünnipäeval Siberisse saadetud, peeti külas lausa ajujahti. Kõige kurvem loo juures on kahtlemata tõsiasi, et püüdjad ei olnud kaugelt ja kättejuhatajad kindlasti omakandi inimesed.
Tol ammusel ajal püütu jäi siiski imekombel kodumaale ja ellu. Imet ei juhtunud aga tuhandete teiste lastega, kes võõral maal oma vanemate silma all nälga või tõbedesse surid või keda mööda sealseid lastekodusid väntsutati, kus samuti nälg ja kurnatus paljudele saatuslikuks sai.
Erinevate maailmavaadete pärast on ikka verd valatud, kuid jäägu see, kuigi samuti taunitav nähtus, täiskasvanud meeste pärusmaaks, kes end ise kaitsta peaksid suutma. Aga ärgu iialgi saagu teises ilmaski rahu nende hinged, kelle käsi oli mängus sellises inimjahis, kus emad sülelastega või koguni lapsed üksi piinarikkasse ja aeglasse surma mõisteti.
25. märts 2010
