Möödunud reedel said Kuremaa järve ääres kokku viikingiaeg ja tänapäev. MTÜ Kalevite Kange Rahvas ja Emajõe Lodjaseltsi korraldatud viikingipäeval sai näha, kuidas viikingiajal tarbeesemeid ja sööki valmistati ning vaenlase vastu võideldi.
Rannahoone baarist kostev tümpsumuusika on kõike muud kui sobiv sissejuhatus viikingipäevale, aga just see meid Kuremaa järve äärde saabudes kõigepealt tervitab. Viikingid on siiski ka kohal. Ehk siis täpsemalt viikingiaja taaskehastajad.
„Kõlks, kõlks, kõlks,” kostab viikingite välisepikojast justkui tagasihoidlikuks, aga visaks vastuseks baaritümpsule. Sepavasar pole hetkel päris sepa Heikki Põldma, vaid Pisisaare motomatkaja Mati Miku käes. Näib, nagu ei hoiaks temagi seda esimest korda. Küsimusele, mis otstarbega ese töödeldavast rauatükist tuleb, jätab motomees vastamata. Sepp ka käealuse kavatsusi ei reeda, vaid pumpab lõõtsa õhku täis, et ääsituli jälle heledama leegiga põlema hakkaks: jahtuma kippuv raud on vaja uuesti punaseks ajada.
Sepikoja kõrval tegutseb köiekoda: härjapõlvlase välimusega Ülo Haljasorg ja Helin Haga õpetavad seal huvilistele köiekeerutamist. Õige mitu poissi-tüdrukut meisterdab sealsamas tegutsevas puutöötoas uhkeid puukoorest purjekaid, mille sõiduomadusi hea järve kaldaäärses madalas vees proovida.
Naisviikingeid on ka kohale tulnud. Päikese eest telgi varju pugenud Linda Rusalepp ja Susanna Mänd koovad sokki, aga mitte sel viisil, nagu me tänapäeval tavaliselt teeme, vaid Kristuse-eelsest ajast tuntud ühenõelatehnikas. Tavalisest õmblusnõelast umbes kümme korda suurem, aga samuti silmaga varustatud nõelad (neid tehakse puust, põdrasarvest või India vesipühvli luust) välguvad piigade käes nii nobedasti, et mina ei saa tuhkagi aru, kust kuhu töövahend pistetakse või kust kuhu lõng jookseb.
Iidne tehnika internetist selgeks
„Mina ei saanud ka algul mitte millestki aru,” ütleb Linda muiates ja lisab, et tema õppis ühenõelatehnika selgeks internetti üles riputatud video järgi. Talle sobis see variant paremini. N-ö elava juhendaja käe all õppides oleks ta muretsenud, et ega ta oma lollusega äkki õpetajat närvi ei aja. Vastupidiselt Lindale eelistas Susanna just elava juhendaja käe all õppimist.
„Harutada sellist sokki ei saa,” selgitavad kudujapiigad. Mis tähendab, et sokk ei hakka ka ise hargnema, kui sellele auk sisse kulub. Kulunud kohale võib lapi peale õmmelda. Üleüldse võtab sellise soki kudumine küll tunduvalt rohkem aega, aga samas on see tublisti vastupidavam kui tänapäeva viie vardaga kootu. Ja kui sokk veel pesumasinas ära vanutada, näeb see välja nagu vildist tehtu.
Linda ja Susanna vahel istub äraoleva ilmega noorhärra.
„On ta teil siin iluasi või teeb ka midagi?” üritan piigadelt küsides intrigeerida. Noormees, kelle nimi, nagu selgub, on Raivo Ird, elavneb silmnähtavalt ning hakkab oma selja tagant üksteise järel mõõku välja kraamima, rääkides sinna juurde justkui raamatust, millal üht või teist tüüpi mõõka kasutati ja milleks iga järgmine mõõgatüüp hea oli. Muistseist sõjariistust võib lõpmatuseni kõnelda ka nööridega piiratud võitlusplatsi juures askeldav Tiit Kroon.
„Päris mõõgad olid muidugi teravad, meie omad on nürid,” toob Tiit välja muistsete eeskujude ja nende tänapäeva koopiate põhilise erinevuse. „Meie ei taha ju oma vastast tappa, vaid ainult temaga võidelda.”
Miinus kolm vähese lumega
Viikingitel oli aga tapeldes tõsi taga ja kuna üldiselt olid nende kehad lahingusse minnes turvistega hästi kaetud, tuli mõõgalöögid sihtida vähestesse katmata paikadesse, nagu kaenlaalused, põlveõndlad ja kube. Kui löök hästi õnnestus, oli vastane omadega läbi, sest lõikehaavad olid viikingiajal ravimatud: antibiootikume siis ju polnud. Küll aga osati tollalgi luid-liikmeid paika panna.
Parim võitlusilm olevat Tiidu sõnul miinus kolm kraadi vähese lumega: siis ei hakka seistes külm ega võideldes palav (võitleja turvavarustus kaalub kokku oma 30 kg!), pole vaja sügavas lumes sumbata, aga samas on peotäis lund kriimustusele või sinikale peale panna. Vaatamata sellele, et kolme külmakraadi asemel on ligemale kolmkümmend sooja ja lund pole hoopiski, näitavad Tiit ja teised muinasvõitlejad rahvale siiski mõõga- ja kaikavõitlust. Kui rahvast relvi proovima kutsutakse, ei paista aga esiotsa huvilisi kuskilt.
„Tohoh! Kas meie vägivallast pakatavad teleprogrammid polegi siis rahvasse piisavalt vägivaldsust süstinud?” küsib Tiit retooriliselt.
Lõpuks õnnestub aga relvi proovima meelitada isegi mõned malbed piigad. Siis näitavad oma oskusi jälle „profid“, ainult et mitte kahevõitluses nagu enne, vaid nn massilahingus. Õige mitmes „raundis“ lähevad kokku kolme-neljaliikmelised võitlussalgad ning rahvas saab nende relvatäristamise kõrvale kuulata viikingipäeva peakorraldaja Mati Nuudi kommentaare ja Mari Tammari ennastunustavat torupillimängu: baaritümps on võitluse ajaks kinni keeratud.
Viikingipäeva viimane vaatus toimub Kuremaa järvel. Viikingilaev Turm, mis päev otsa usinalt huvilisi sõidutanud, võtab nüüd peale viikingite seltskonna ja mõned kaunid daamid. Teine seltskond sõjariistus võitlejaid võtab koha sisse vees. Neil on plaan Turm vallutada ning kaunid daamid ja kuld (laeval olla legendi järgi sedagi!) endale saada. Kui laev lähedale jõuab, ongi vees passinud sõjamehed ühtäkki üle parda laevas ning löövad tekil varsti platsi puhtaks.
Tont teab, kui tõsiselt keegi viikingipäeval pakutut võttis, aga kes süveneda viitsis, sai väikese omapärase ajalootunni osaliseks. See tund kõneles sellest, et enne seitsmesaja-aastast orjaaega elasid meie esivanemad uhkete ja vabade inimestena ning meie ranna-alade mehed sõitsid merd viikingitena. Ning et ajalehekoomiksitest tuttav Hagar Hirmus pole just päris tüüpiline viiking.
i
RIINA MÄGI
