Eestlaste omaaegset suhtumist mõisasse iseloomustab hästi tuntud fraas “mõisa köis — las lohiseb”. Tänapäeval on siiski hakatud esile tõstma ka seda osa mõisate pärandist, mis meie kultuuri rikastanud on. Möödunud laupäeval sai Kuremaal mõisakultuuri festivali raames nautida head muusikat ning harrastada mõisates viljeldud käsitööalasid.
“Tulise raua tagumine on tõeliselt mõnus!” ütleb Kaili Laanjõe, kui on saanud sepp Rene juhendamisel suurt naela sepistada, ning lubab ka oma pojal Karlil rauda taguma minna: ta ei pea seda ohtlikuks.
Sepp Rene, kes on nime poolest hoopis Puusepp, ütleb oma kogemuste põhjal, et kokkupuude punaselt hõõguva rauaga polegi ohtlik, sest see justkui libiseb naha pinnalt maha. Palju ohtlikum on tagasi mustaks tõmbunud tuline raud: selle vastu minnes saab tõsiseid põletusi. Rene tuleb lagedale teisegi üllatava tõega: naela olevat palju keerulisem sepistada kui teha valmis prügikühvliga ahjuroobikomplekt.
“Seepärast löömegi naela sepistades ajutise õpipoisiga vaheldumisi: mina teen oma löökidega ära selle, mis teha vaja, ja õpipoiss saab naelale ka oma haamrijälgi jätta,” ütleb Rene Puusepp.
Tema ning ta kolleegid Valentin Morozov ja Mait Rebane on mõisakultuuri festivalile tulnud Tartumaalt Rannust.
“Võtsime end töölt lahti ja püüame käsitööettevõtjatena “ellu jääda”, aga lihtne see pole, sest Eestis käsitööd eriti ei hinnata,” ütleb Mait Rebane. Tema ise tegeleb mitte ainult päris metalliga, vaid ka metallikõlalise rajumuusikaga: ta mängib ansamblis Tapper. Oma rollimängukirest tulenevalt meeldib talle kavandada nn fantaasiasepiseid, näiteks nõiale kohaseid aksessuaare.
“Ma usun, et inimesed hakkavad tüdima tavapärastest autentsust taotlevatest sepistest ja hakkavad üha enam hindama fantaasiastiili,” ütleb Mait Rebane.
Pärlid ja paelad
Kas mõisastiilis ehete õpitoas otsitakse rohkem taga autentsust või lastakse fantaasial lennata, ei oska ebakompetentsuse tõttu öelda, aga juhendaja Karin Kosteri enda pärl- ja paeltikandi tehnikas loomingu näidised — need kannavad kaubamärki Mildred — on luksuslikud ja kaunistaksid iga mõisaemandat. Tõsi, pärltikandit õpitoas piiratud aja tõttu õppida ei jõuta, küll aga paeltikandit.
“Paeltikand edeneb tunduvalt kiiremini kui tavaline tikkimistöö,” ütleb Karin Koster ja lisab, et paljud paeltikkimist proovinud leiavad, et see tegevus on rahustav, suisa teraapiline.
“Vanade käsitööoskuste meeldetuletamine on justkui oma juurte juurde naasmine,” lisab Sihtasutuse Kuremaa Turismi- ja Arenduskeskus juhataja Annika Tagaküla, kes on leidnud aega festivali korraldaja rollist natukeseks välja astuda ja ka ise meisterdama tulla.
“Olen mõisastiilis ehete meisterdamist õpetanud Paides, Viljandis, Pärnus, Tartus, Elvas ja mitmel pool mujal. Võin julgelt öelda, et taoliste ehete meisterdamisega tegeleb sadu naisi,” ütleb Karin Koster.
Mõisainterjööri on ikka kuulunud stukkdekoor. Mõisatrepil ongi koha sisse võtnud Helen Roosilehe juhendatav õpituba, kus saab valmistada stukkdekoori elemente ja kipskujukesi. Helenil, kes on tavaelus Viljandi kutseõppekeskuse restaureerimiserialade õpetaja, on kaasas ümbersulatatavast kummimassist vormid. Vormi valatud kipsmass tardub kümne minutiga, seejärel võib dekoorielemendi või kujukese välja võtta ning sellel iluvigu parandama hakata: ülearust maha kraapima, tühikuid täitma ja pindu siledaks lihvima.
Taiplik rahvas
“Kas ma vahepeal mõisasaalis kontserdil võin ära käia?” küsib kipskujukese kallal nikerdav Jaana Koppel.
“Võite ikka,” kinnitab Helen Roosileht. “Isegi õhtul kodus võite veel tööd jätkata, sest selle ajaga kips liiga ära ei kuiva.”
“Aga kodus pole mul sellist hambaarsti tööriista,” kurdab Jaana.
“Võtke siis naaskel, noaots, heegelnõel või mõni muu käepärane riist,” õpetab Helen ja kinnitab, et Kuremaa õpitoas on väga terane ja taiplik rahvas. Mõned pikemalt meisterdama jäänud on hakanud juba oma värskeid teadmisi uustulnukatele jagama.
“Eks mul ole siis selle võrra kergem,” ütleb Helen, kellel tuleb õpituba lõpuks kipsi otsalõppemise pärast suletuks kuulutada: huvilisi on olnud üllatavalt palju. Publiku vähesuse üle ei saa kurta ka kihelkondlike toitude ja leivaküpsetamise õpituba, mida juhendavad Kirke Rahnel ja Annely Maksan. Viimane õpetab valmistama ka sobivaid leivakatteid ning jagab õpilastele lahkesti juuretist ja retsepte.
“Kuremaa loss saab tänavu 170 aastaseks ja mõisakultuuri festival, mille korraldamist toetas Leader-programm, on üks ettevõtmistest, millega seda tähistame,” ütleb Sihtasutuse Kuremaa Turismi- ja Arenduskeskus juhataja Annika Tagaküla. “Vaatame siin mõttes tagasi ja uurime, kuidas mõisates elati, milliseid oskusi arendati ja millega raha teeniti. Stukkdekoori õpitoal oli ka praktiline eesmärk: tekitada kohapeale inimesi, kes oskavad valmistada sellise dekoori elemente. Kui ükskord mõisahoonet põhjalikumalt restaureerima hakkame, on hea, kui abilised kohapealt võtta.”
Õpitubades askeldades, käsitöö ja talukauba lette uudistades ning mõisasaalis klassikalist ja džässivõtmes rahvamuusikat kuulates on kohalik rahvas ja külalised veetnud sisuka hommiku ja pärastlõuna. Õhtul ootab sealsamas Kuremaal ees veel valla suvepidu ja järgmisel päeval kohvikute päev.
RIINA MÄGI
