Kuremaa lossis toimus reedest pühapäevani Eesti Vabariigi harrastusteatrite lavastajate ja näitlejate suvekool. Näitlejameisterlikkust lihvis 25 harrastusnäitlejat erinevatest Eestimaa harrastusteatritest.
Õppejõud olid Maret Mursa, kes õpetas Aleksandri tehnikat ja Lennart Peep, kes pööras näitlejate tähelepanu näitlejaülesande rakendamisele. Keha on näitleja abivahend rolli loomisel.
Ligi 500 harrastusteatrit
Oma arvamust avaldasid Vooremaale Eesti Harrastusteatrite Liidu tegevjuht Kristiina Oomer, EHL juhatuse liige, Tori Teatri TRET ja Pärnumaa koordinaator, EHL juhatuse liige Argo Juske ja EHL juhatuse liige, MTÜ Look liige Tiina Tegelmann.
„Eesti Harrastusteatrite Liit on kultuurilis-hariduslik keskselts, mis koordineerib ja arendab rahvakultuuri valdkonna – harrasteatrite ja kooliteatrite tegevust. Hetkel on Eestis ligikaudu 500 harrastusteatrit. Täpset arvu ei tea keegi, sest mõni teater on aktiivsem, mõned tegutsevad ainult suvel, mõnel jääb aasta vahele,” rääkis Tiina Tegelmann.
„Harrastusteater sõltub täna liiga palju projektipõhisusest, vabatahtlikust tegevusest, entusiasmist. Entusiasmil on piir ja see võib lõppeda. On ka seda juhtunud, et kui aktiivne eestvedaja ära läheb, siis harrastusteater kaob. Me saame olemasolevate harrastusteatrite üle õigustatult uhkust tunda. Maakondades jääb rahvast aina vähemaks, ja musta huumoriga öeldes on varsti monoetendused, kui regionaalpoliitiline olukord ei muutu,” on juhatuse liikmed mures.
„Me teemegi selleks suvekooli, et kõik harrastusnäitlejad teaksid, mis on teater ja teatrikunst. Harrastusteater on teatrikunsti osa. See pole pelgalt mingi näitering, on midagi palju suuremat. Suvekoolide roll on väga oluline loomaks arusaama, mis on teater, kuidas seda teha. Lavataguse analüüsi töö, näitleja saab aru, mis rolli ta looma hakkab, kuidas ta sõna ja keha kasutab. Seekordse suvekooli läbiv teema oli näitlejameisterlikkus. Me oleme aastaid teinud lavastajatele ja nüüd oli kandev roll näitlejail,” sõnas Kristiina Oomer.
„Tore ja ehe, et mängime oma kogukonnas, tulevad omad inimesed, tulevad inimesed kaugeltki. Me püüame hoida latti kõrgel, et inimesed tulevad, saavadki keerulise dramaturgiaga tüki, saavad juurde võtta värske Pavlova koogi ja hea kohvi, vaheajal ning pärast etendust nähtu üle arutleda. Samas, kui tahaksime anda juurde värvingut ja mängulisust, anda trupi inimestele võimalust areneda, kasvõi palgata väljastpoolt lavastaja, siis see on finantsiliselt väga keeruline,” rääkis harrastusteatrite muredest ja rõõmudest Argo Juske. Oomer sõnas: „Riik võiks ikkagi rohkem toetada ja märgata kultuuri olulisust.”
Teatril suur vastutus
„Harrastusteatril on väga suur vastutus ja missioon oma kogukonnas teatrielamust pakkuda. Mida haritum on harrastusteater, seda paremat teatrielamust suudab see pakkuda. Me ei mängi mitte kunagi tühjale saalile,” ütles Juske.
„Tunnetame, et peame oma pärlid üles leidma ja ära kasutama. Tõsi, vabatahtlikkuse printsiibil, sest meil ei ole võimekust head palka maksta,” mõtisklesid juhatuse liikmed. Tegelmann lisas: „Harrastusteatril on võimalus läbi erineva žanri näidata tänast ühiskonna nägu käesolevas hetkes. Osatakse ära kasutada kohalikku ajastuloo baasi, teha oma lugusid. See on kõigile põnev.”
„Suvekooli teema on hariduse ja harituse teema, see on väga pikaajaline traditsioon. Sel aastal on esimest korda kaks suvekooli, üks Kuremaal, teine Raplamaal. Seekordse suvekooli läbiv teema oli näitlejameisterlikkus. Me oleme aastaid teinud lavastajatele ja nüüd oli kandev roll näitlejail,” rääkis Oomer.
Tegelmann selgitas: „Igas maakonnas on harrastusteatri kuraator, kes valdab teemat ja viib maakondliku info Eesti Harrastusteatrite Liiduni – millised lavastused on, millised truppide koosseisud, millised on abivajaduste kohad, rõõmud… EHL kodulehel on näha millised lavastused on üle Eesti. Meil on suuresti liikmeskonna harijaroll, sest hetkel ei ole Eestis ühtegi teist kohta, kus harrastaja saaks teatriharidust.”
KATERINA PUUSEPP
