Kuremaa lossis vaadati möödunud laupäeval tagasi aega, mil hea levilaulu tunnuseks olid veel ilus meloodia, huvitav harmoonia ning mõtterikas tekst. Kultuuriseltsi Jensel korraldatud retrokontsert, millel esitati eesti levimuusika kuldajastu laule, tõi kokku saalitäie publikut ning kellelgi ei tulnud pettuda.
Retrokontserdil kõlasid Viktor Ignatjevi, Gennadi Podelski, Boris Kõrveri, Evald Vainu, Uno Naissoo ja Valter Ojakääru laulud, esitajateks solistid Veronica Vaht, Matti Linno, Tõnu Kaha ja Peep Puis, Kuremaa ja Kamari naisansambel, Põltsamaa kultuurikeskuse segaansambel ja instrumentaalansambel Retpop. Peep Puis oli lisaks mitme laulu esitamisele ka õhtu juht: tema suust kuulis publik lugusid esitatavatest lauludest ja nende autoritest. Kõikvõimalikest trükistest ja internetist sellekohaste infokildude kokkunoppimisel tegi suure töö ära Kuremaa kultuuriseltsi Jensel eestvedaja Vello Pütsep.
Uno Naissoo kohta saime näiteks teada, et lisaks umbes 150 laulule on ta loonud ka hulga instrumentaalpalu ning just tema eestvedamisel loodi Tallinna Georg Otsa nimelisse muusikakooli levimuusikaosakond. Seal on aga hariduse saanud paljud tänase eesti levimuusika tipptegijad. Kaasaegsed on Naissoo kohta öelnud, et ta tavaliselt jooksis, mitte ei kõndinud: ju tal oli alatasa kiire.
Ka teised autorid, kelle loomingut kontserdil esitati, olid värvikad isiksused ‒ kui Viktor Ignatjev ehk välja arvata. Gennadi Podelski kohta on näiteks teada fakt, et konservatooriumi ajal jäi ta hätta diplomitöö ‒ klaverikontserdi ‒ viimistlemisega. Tema õpetaja, professor Eugen Kapp, nõudis, et ta tutvustaks kirjutatud materjali kahel klaveril, millest ühel mängitaks orkestripartiid. Et orkestripartii polnud veel valmis, kutsus Podelski seda mängima hea improviseerija Leo Tautsi. Õigupoolest polnud valmis soolopartiigi, nii et ka Podelski ise pidi klaveril improviseerima. “Säärane oli tüüpiline Podelski: kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!” tõdes Valter Ojakäär, kelle raamatust “Eesti lemmiklaulude tekkelood” see mälestuskild pärinebki.
Ojakäär meenutab seal ka oma laulu “Rannakolhoosis” sünnilugu (see pala tuli retrokontserdil ettekandele Tõnu Kaha esituses). Ta leidis Debora Vaarandi teksti, millel laul põhineb, ajakirjast Pilt ja Sõna ning avastas alles aastaid hiljem, et algselt oli luuletuse pealkiri “Uus paat”. Ajakirja toimetuses oli pealkirja muudetud, et see kolhooside rajamise ajaga paremini “kaasa kõlksuks”. Tänapäeval loetaks sellist pealkirjavahetust autoriõiguste rikkumiseks.
Levis kulutulena
Et Georg Ots selle laulu ka venekeelsena ka linti laulis, levis “Rannakolhoosis” kulutulena üle terve Nõukogude Liidu ning noodikirjastused andsid selle välja seatuna bajaanile, lõõtspillile, kitarrile, puhkpilliorkestrile jne.
Georg Otsa kuulsaks lauldud laule oli retrokontserdi kavas õige mitu. Endine jõgevalane ja nüüdne tartlane Matti Linno esitas näiteks Boris Kõrveri “Kaluri laulu” ja Gennadi Podelski “Mõtiskluse”, mis mõlemad kuulunud Otsa repertuaari.
“Otsa laule laulda on suur vastutus. Aga mingit krampi see siiski ei tekitanud. Kui oled juba 71, siis ei kipu enam “üle punnitama”,” sõnas Matti Linno. “Tore, et Vello Pütsep selliseid kontserte korraldab ja et ta ka mind laulma kutsub. Oleme temaga aastakümneid koostööd teinud ja mõistame teineteist poolelt sõnalt.”
Matti Linno arvates tasub meie levimuusika kuldaja pärandilt ikka aeg-ajalt “tolmu pühkida” ja seda rahva ette tuua. Ta ise annab 23. veebruaril Tähtvere päevakeskuses näiteks kontserdi, mille kavas on kuusteist eesti levimuusika klassika hulka kuuluvat laulu. Kontsert on pühendatud Eesti Vabariigi 99. sünnipäevale.
Kõige pikemalt tuli retrokontserdil laval olla instrumentaalansamblil Retpop ja Kuremaa naisansamblil. Mõlemat juhendab Vello Pütsep.
“Selliseid meloodilisi laule on hea laulda. Mõnd laulu esitades tuli omaaegse menuansambli Laine tunne peale. Oleks aega ja võimalusi olnud, oleksime võinud juuksuri kohale tellida ning lasta endale Laine lauljate moodi soengud ka teha,” ütles Kuremaa naisansambli laulja Ene Sööt.
“Vello Pütsep ja naisansambel olid kontserdi ettevalmistamisel suure töö ära teinud. Vahetekstid olid ka sisukad,” kiitis kuremaalane Priidu Raudkats.
Põltsamaa kultuurikeskuse segaansambli ja Kamari naisansambli kutsus Vello Pütsep retrokontserdile eelkõige Uno Naissoo laule esitama. Et osa Naissoo lapsepõlvest möödus Põltsamaal, on seal hakatud nüüd korraldama vokaalansamblite konkurssi “Naissoo laulud”. Tänavune konkurss on juba kuues.
“Soojendame konkursi jaoks alati mõne Naissoo laulu üles ja avastamist on veel palju,” ütles Põltsamaa kultuurikeskuse segaansambli juhendaja Reet Sester. “Kuremaalased on aga väga tublid, et sellised vahvad üritused algusest lõpuni ise valmis teevad, mitte ei looda kaugelt tulnud kuulsate esinejate peale.”
Eesti laulud
Kuremaal toimunud retrokontsert kuulus sarja “Eesti levilaulu kuldajastu Raimond Valgrest Kustas Kikerpuuni”. Varem on sama sarja kontsertidel esitatud näiteks Raimond Valgre, Arne Oidi ja Kustas Kikerpuu loomingut.
“Tänasel ja ka varasematel levimuusika kuldajastu sarja kontsertidel on Kuremaa lossis kõlanud ajaproovile vastu pidanud laulud. See on just see osa meie kergest muusikast, millele võiks tugineda eesti tänapäeva laululooming. Nii tugevale alusele saaks ehitada tugeva tipu. Sealt on üha uutel põlvkondadel taas ja taas midagi avastada ja õppida,” ütles Peep Puis. “Omaette väärtuseks on ka Vello Pütsepa juhitav instrumentaalansambel Retpop, mis lauljaid saatis ja ka iseseisvalt mõned palad esitas. Suuremates linnades tegutseb muidugi suuremaid ja professionaalsemaid bigbände ja orkestreid, ent väikese maakoha kontekstis on Retpopi sugune koosseis suisa luksuslik.”
Vello Pütsep märkis kontserdi lõppedes, et levimuusika kuldajastu sarja võiks jätkata, sest Valgre ja Kikerpuu vahele mahub veel sisuka pärandiga autoreid, nagu näiteks Hans Hindpere ja Felix Mandre. Pütsep tänas ka kõiki, kes eesti laule kuulama tulid, ja lisas, et kes soovib, võib nüüd koju teistsuguseid eesti laule kuulama minna: ETV-s oli algamas konkursi “Eesti laul 2017” esimene poolfinaal.
Nagu sobis kontserdi lõppu, nii sobib ka selle loo lõppu helilooja Kustas Kikerpuu mõtteavaldus, mis pärineb tema raamatust “See saatana salakaval muusika”:
“Uskumatu, kui kiiresti muutuvad ajad ja asjaolud. Ka popmuusikas teeb suurema töö ära süntesaator, naturaalpillidest kuuleb harva saksofoni ja haruharva ka mõnd muud instrumenti. Ja kui veel kuulata neid meloodiaid, kus pole kuulda peaaegu ühtki vaimukat viisikäiku, rääkimata meloodia ülesehituse ja harmoonia loogikast, läheb enesetunne üsna nutuseks. Ainus lootus on, et aeg teeb oma pidevas kulgemises kord ka mõne käänaku mõnes teises, paremas suunas.”
Eesti levimuusika kuldajastu laulude kohta need sõnad mõistagi ei käinud.
RIINA MÄGI
