Täna möödub 65 aastat päevast, kui siinmail selle nimel inimjahti peeti, et uus valitsus end kindlamalt tunda saaks. Nood kõledad ajad on tuntud rahvalaulik Heino Träss jäädvustanud ka oma laulus, mis algab sõnadega: “Kolhoosi minekuga läks siis kiireks, kui vedur märtsis pikalt vilistas”.
Vähemalt niikaua, kui meie hulgas on neid, kes nooruki, mudilase või imikuna kodunt viidi, kerkib üles teema, kumb käitus selle aktsiooni ajal õiglasemalt, kumb julmemalt, kas umbkeelne vene soldat või nurjatu hingega kade üleaedne. Ja ikka tuleb tõdeda, et võimuiha ja saamahimu ei küsi rahvusest.
Seda kurja, mis tookord nii Eestis kui teistes väikeriikides tehti, ei suuda heastada keegi ega kuidagi, on nentinud need vaprad, kes tagasi jõudsid ja oma elu varemetelt üles ehitasid. Õnneks armistab hea tohter aeg haavad, kui need ka päriselt ei parane. Pika eluea retsept olevatki hea tervis ja halb mälu, seepärast tuletagem meelde, et täna on ka paastumaarjapäev. See on küll eelkõige naiste pidu, kus põsepuna püsimise eest hoolt kantakse, kuid kui džentelmenil nende seltsi tulles pudel punase joogiga kaasas, ei aeta teda ukselt tagasi ega seota rätikut pähe.
Vähem mäletatakse iidset naiste kommet minna paastumaarjapäeva päikesetõusul kõrgemale künkale ja siduda puu külge pael, mõeldes oma salasoovide täitumisele. Kui keegi seda täna varahommikul teha jõudis, siis soovis ta loodetavasti ka rahuliku elu jätkumist meile kõigile.
25. märts 2014
