Iidvanas jõuluootuselaulus öeldakse, et nende pühade ajal saavad “… lapsed saia süüa, oma käega ossi võtta.”
Ajad ja olud on muutunud, pole meil enam tarvis saia ega ossi ehk sealiha söömiseks pühi oodata, aga üks eriti värske ja hõrk kringel võiks jõuluaegsel kohvilaual lõhnata küll.
Tabiveres elav Elvi Karus, kelle köögis üheks advendipühapäevaks kringlit küpsetame, on tegelikult naine nagu orkester. Kui ta ei koo, siis keedab ja küpsetab; kui kodus kõik joones, käib ansamblis laulmas ja juhendab eakaaslaste tervisevõimlemise tundi.
Ja kui kõige selle kõrval mahti saab, loeb põgusa telekavaatamise kõrval mõne raamatu läbi, et oleks, mille üle järele mõelda. Luuletusi kirjutab kah, ja kui teinekord vaim peale tuleb, siis lavastab eakate seltsingu lustlike naistega omakirjutatud näidendi. Ainest nendeks komejantideks saab ta meie igapäevaelust enesest – või meil siis tragikoomikast puudu on, ainult vaata, kuula ja imesta.
Margariini mark ja kardemon on olulised
Aga täna me küpsetame Elvi köögis kringlit ning jutustame selle töö kõrvale maast ja ilmast, põhiliselt siiski söögiteost.
Kõigepealt rändab kaussi pehme margariin. Elvi kinnitusel sobib Delma selleks kõige paremini. Lisame mõne lusikatäie suhkrut ja vahustame. Pisut soola tuleb panna ja jahvatatud kardemoni. Teen selle maitseaine peale pisut kahtleva näo, sest pole ise just kardemonifänn. Aga Elvi kinnitab, et saiatainasse tuleb kohe kindlasti kardemoni lisada, muidu pole see päris.
Veel läheb kaussi vedelaks hõõrutud pärm, paar klaasi leiget piima, munakollased, õli ja lõpuks 3-4 klaasi jahu. Kas panna siis kolm või neli klaasi?
“Tunde järgi tuleb panna,” vastab saiameister. Jah, olen ju nii kuulnud kui kogenud, et pärmitaina hingeelu on etteaimamatu. Kord paisub see kärmelt parajasse tihedusse ja kerkib lustiga, kord püüa, pahanda või palu, aga head nahka ei tule…
Tublisti sõtkuda saanud tainahakatus (tuleb meelde, et Võrumaal nimetatakse seda kohetuseks) läheb pooleks tunniks külmkappi mõtisklema, meie saame sel ajal mokalaata lüüa.
Tsunftiau pole ilus näpata
Varasematest jutuajamistest meenub, et Elvi on varem ka headele tuttavatele palumise peale kringli küpsetanud või selle külla minnes kostiks kaasa võtnud. Lihtsalt on nii, et mõni toit tuleb ühel paremini välja kui teisel ja kringliteoga ei hakata naljalt riskima, kui varem pärmitainaga lahkarvamusi on ette tulnud.
“Minu retsept on tegelikult pärit ühe hea tuttava vanatädilt ja eks ma olude sunnil olen seda veidi muutnud, näiteks on ju Delma margariin meil üsna uus asi ja rosinaid polnud kah varem võimalik valida.
Kord juhtus nii, et olin oma sünnipäeval tõbine, aga külalised siiski tulid ja kringel oli ka tehtud. Olin teises toas pikali ja kuulsin, kui laua ääres istujad seda kiitsid. Ühe mu sugulase abikaasa, kes oli Tallinnas väga tuntud pagar ja kondiiter, oli ka tookord meil ja küsis, et ei tea, kust see kringel küll tellitud on, või küpsetas perenaine ise. Ja kuulsin, kui üks hõimlane kuulutas, et Elvi tegi ise jah, aga retsepti andsin talle mina. Tegin, et ei kuule, aga ajas hinge täis küll, polnud too proua sellest asjast undki näinud,” naerab naine.
Omatehtu on ikka see õige!
Praegu on poed laias valikus söögikraami täis. Aga kas tahaks ikka päris oma pühadetoite teha, pärin krapsakalt proualt.
“Jah, piprakoogitaina teen ikka seekord ka ise, siirupi ostan küll poest ja see on juba varutud. Aga praegu tulevad meelde sellesama tuttava Tallinna meistrimehe hõrgud piparkoogid, neid juba järele ei tee! Vene ajal, kui kohvikute valik oli, nagu oli, küpsetas ta kodus imepisikesi kohevaid ja suus sulavaid piparkoogikesi ja kattis need veel sidruniglasuuriga. Tuttavad pommitasid meest jõulude eel tellimustega nii, et ta tegi neid kilode kaupa,” meenutab Elvi.
Süldi keedab ta ka igal aastal loomulikult ise. Poest võib saada küll sellise, mis täitsa süüa kõlbab, aga ise võtad ju ette suurema laari. Pikad pühad, hea külalistele pakkuda ja kostiks viia. Pole iga päev söögitegemise muret, kui süldikauss külmkapist võtta.
Võtan ettevaatlikult üles verivorstiteema, sest olen naabrinaist mitmel aastal veenda püüdnud, et nii ränk töö ei vääri küll küünlaid. Elvi tunnistab, et jah, veri ja sooled olid küll tellitud, aga et haige põlv teda viimasel ajal kogu aeg “rajalt maha” võtta püüab, kavatses ta selle kraami toojale ära öelda… “No hiljaks jäin,” laiutab naine käsi.
“Mõtlesin üks õhtu, et hommikul helistan, ja kohe varsti oldi toorainega platsis,” on Elvi isegi pisut jahmunud ja küsib, ega ma ei tea, kas ajal, kui söögi alla ja peale ainult ahistamisest räägitakse, on välja mõeldud ka uus sõna eneseahistamise kohta. Sellega kipub ta viimasel ajal tegelema tõesti.
Narkoosiga praad
Vahepeal on tainas oma pooltunnikese jahedas ära istunud.
Nüüd tuleb sellele jahu juurde sõtkuda – jälle tunde järgi, aga igatahes niipalju, et tainas üsna tugev oleks ja käe küljest lahti lööks.
Nüüd jääb tainakauss tunnikeseks toatemperatuuril kosuma ja meie pajatusi kuulama.
Pärin, kas seoses suuremate küpsetamistega äpardusi ka on juhtunud. Elvi vastab, et saiade-kookidega seoses ei tule meelde, aga korra on tema külalised narkoosiga praadi saanud. ???
“Võtsin kord plaani küülikuprae. Panen jänkuliha vähemalt ööks äädikalahusesse, et seda n-ö kasukamaitset ära saada. Tookord juhtus mul nohu ka olema. Võtsin sahvrist ühe pudeli, kallasin sealt sortsu vette ja kohe lahuse liha peale ka… Ja siis taipasin, et polnud äädikas, vaid eeter. Ja kuidas ma ka liha ei leotanud, jäi spetsiifiline lõhn ka valmis praele kergelt külge. Vend nentis, et sellist sööki pole ta küll varem söönud,” naerab Elvi ja lisab, et kui jõulupraest rääkida, siis tema tegi aastaid hane ja tal oli Tartu turul kindel müüja, kelle juures ta linnu aegsasti nii-öelda broneeris. “Aga pärast seda, kui too proua mulle ilmselt vanadusse surnud hane sokutas, mis mitte kuidagi pehmeks ei küpsenud, olen teinud prae mõnest muust lihast.”
Nojah, võib öelda, et seikluslik kogemus seegi.
Viimane, otsustav etapp
Kui naised räägivad, siis lippab kell topeltkiirusel. Tund on kulunud ja tainas ootab kringliks vormumist. Jagame selle kolmeks võrdseks osaks. Segame pehme või suhkruga ning lisame pestud ja jahuga segatud heledaid rosinaid, kohe tublisti. Kindlasti pole neid vaja hiljem noaotsaga saia seest taga otsida, nagu kord Joosep Tootsi mureks oli. “Goldenid on kõige paremad,” märgib meister.
Võisegu ja rosinad tuleb tainaribadesse “müürida”, et see kraam küpsedes kuhugi pudenema ei kipuks, ja võibki kringli valmis põimida ja plaadile sättida. Üks kaval nipp on selle juures ka. Et küpsetis oma klassikalist kuju ei kaotaks, paneb Elvi kringli “silmadesse” plekkpurgid, et augud täis ei kerkiks. Veel tunnike soojas köögis kerkimist, siis kääridega palmikute põimumiskohale sälgud sisse, munase pintsliga üle ja ahju. Jahtunud kringel puistatakse tuhksuhkruga üle.
Maitsev jõulukringel
Vahusta 250 g Delma margariini 2-3 spl suhkruga. Lisa ¾ tl soola ja sama palju jahvatatud kardemoni. Hõõru 50 g pärmi vedelaks, lisa 2 klaasi leiget piima, 3 munakollast, 2 spl õli ja 3-4 klaasi jahu. Sega kõik kokku tainaks ja pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel sõtku juurde jahu, et tainas küllalt tugev oleks ja käe küljest lahti lööks. Kui on tunni toas kerkinud, jaga tainas kolmeks osaks, venita “vorstideks”, rulli laiali, määri peale segu 150 g võist ja klaasist suhkrust. Puista peale jahuga segatud heledad Goldeni rosinad ja näpi tainaribade servad kokku, nagu sulgeksid pirukaid. Põimi tainavorstid palmikuks ja vormi klassikaline kahe “silmaga” kringel. Lase sellel ahjuplaadil veel tunnike kerkida, lõika kääridega palmikute tainaribade ühenduskohtadesse sälgud, määri kringel munaga ja pane küpsema.
KAIE NÕLVAK
