Reedel tööd alustanud festival Rural Urban Art oli nädalavahetusel täies hoos. Kunstnikud tegid põnevaid seinamaalinguid nii Mustvees, Jõgeval, Kaareperes kui ka Põltsamaal.
Liia Lust Jõgeva Kodukandi Ühendusest, mis on osaline festivali Jõgevamaale toomises, osales laupäeval Kamaris kogukonna seina maalimise töötoas. „Olen kavandeid vaadanud. Naiste tantsupidu, rongid ja Alo Mattiiseni muusikat sümboliseeriv klaverimotiiv Jõgeva kaubahalli seinal on hästi tore,“ rääkis Lust.
Kasuks vaimsele tervisele
Kamari kogukonnaseina aitas maalida ka Elise Lillemägi korraldajate tiimist. Mullusel festivalil osales ta vabatahtlikuna. Et Elise on psühholoogiamagistri haridusega noorsootöö koordinaator, oli temalt hea küsida, kas tänavakunst võiks toetada inimeste vaimset tervist.
„Eks tänavakunsti algusajal oli protest ühiskonna vastu ja agressiivsus tuli osalt sellest, et tegevus oli illegaalne ja seal oli palju ärevust ning põgenemisi. Usun, et kunst igas vormis, ka tänavakunst ja iga muu loominguline tegevus on alati vaimsele tervisele väga oluline. Nii kunstnikule, kes seda teeb kui ka neile, kes vaatavad. Seekordne festival ongi võtnud nii-öelda sotsiaalse suuna. Maalitakse seinu koolides ja hooldekodudes. Muidugi neis, kus sellest huvitatud oldi,“ selgitas Lillemägi.
Viktor Gurov, kes Kamari töötuba juhendas, ütles, et läbi käis ligi 60 inimest. „Alustasime seitsmekesi. Nagu eestlastel tavaks, algul ei saa vedama, pärast pidama.“
Kunstnikud on nõus, et tihti kerkivad tänavakunsti puhul esile ka maitseküsimused. „Olin juba eelmisel festivalil vabatahtlikuna kaasas. Saime küll ainult positiivset tagasisidet. Lapsed tõid lilli ja leidsid, et on tore ning värviline. Usun, et see kaalub ikka kõik üles. Eks negatiivsust ja kriitikat on ka igal pool, ja peabki olema, tänu sellele areneme. Festivalidega pole kunagi väga teravaid probleeme olnud,“ ütleb Lillemägi.
„Maitseküsimus on täiesti relevantne küsimus,“ sekkub vestlusse Viktor Gurov. „Ükskõik, millise teose sa avalikku ruumi teed, tõenäoliselt leidub alati mõni inimene, kellele see ei meeldi. Ei peagi kõigile meeldima. Pigem võiks see panna vaataja mõtlema selle üle, milline kunst talle siis meeldib. See, mis on ühele põnev, ei ole seda teisele.
Palju avaliku ruumi kunstist on läinud väga abstraktseks ja mittemidagiütlevaks. Kardetakse teha asju, mis tekitavad kriitilisi mõtteid. Ma olen praegu hea tüüp seda rääkima, ise teen siin väga naiivset tööd,“ naerab Gurov. „Arvestasin sellega, et siia tulevad lapsed minuga maalima ja valmib ikkagi töö, mis võib siia jäädagi.“
Läbi grafiti kunsti juurde
Kas tänavakunstiga võib juhtuda ka nii, et kunstnikud teevad oma ringkonnale oma ringis mõistetavaid asju, nagu see vabade kunstidega kipub vahel olema, aga teistele jäädakse võõraks?
„Minu jaoks on tänavakunst lihtsalt värvitud suuremõõtmeline joonistus. Mulle meeldib joonistada. Samas ma ei ütle, et see on siin suur teos ‒ kuigi võiks! Arvan, et grafiti on natuke rahvasõbralikum, seda on lihtsam vastu võtta,“ ütles ühismaalimist juhendanud Viktor.
Mustvees Tartu tn 4 seinale oma teose maalinud Johan Moorman kasvas üles Eindhovenis 1980ndatel. „Mu isa töötas kuulsas Philipsi tehases ja sain kasutada kogu tolleaegset meelelahutustehnikat. Seal on mu tööde esteetika emotsionaalsed juured ‒ varastes videomängudes,“ ütles Moorman.
Peale viidete Eesti loodusele ja varastele videomängudele on Tartu tn 4 seinal koha leidnud ka Eesti rahvusloom. „Alustasin seintele maalimist 1990ndate keskel koos rulasõidu, hip-hopi kuulamise ja breiktantsuga. See oli vabadus teha mis tahad, kus tahad ja samal ajal põnevus, mis tekkis sellest, et see oli illegaalne. Tegin öösiti kunsti ja olin väga põnevil, kuidas see hommikul välja näeb ‒ paistab ju punane värv öösiti enam-vähem samasugune kui must. Seega joonistad justkui huupi. See oli väga lõbus periood,“ rääkis ta.
Johan jõudis läbi grafiti kunsti juurde, õppima Willem de Kooningi Akadeemiasse Rotterdamis. Praegu tegeleb ta graafilise disainiga, logode disainimise, polügraafiaga ja maalib vahel ka seinu, nüüd juba kutsumise peale.
Teine festivali väliskülaline oli tulnud Helsingist. Terhi Ekebom maalis koos vabatahtliku Ukuga Põltsamaa Kultuurikeskuse fassaadi. „Teen seinamaalinguid alates 2000te algusest, päevatööna lisaks illustratsioone ja paberlõike skulptuure. Ma olen siin õnnelik, armastan maalida ja mulle meeldib Eestis. Maali Põltsamaa kultuurikeskuse seinal on inspireerinud lilled siitkandi naiste rahvariietelt. Veel olen siia kavandanud tantsivad ja mängivad figuurid, kosmose ja pilved, mis ühtepidi niiskust tuues soodustavad kõige kasvu ja teistpidi sümboliseerivad nukrust, mis ka elu juurde käib,“ rääkis Terhi.
Festival, mille peasponsor on Akzo Nobel Baltics AS, kestab veel neljapäevani. Mõned teosed on juba valmis, kuid üks kunstnik alustab alles täna.
ANDRA KIRNA
