Taasiseseisvunud Eesti üks püsivamaid nähtusi on Austraalia telesari “Kodus ja võõrsil”: seda on siinne telepublik eri telekanalitelt ja väikeste vaheaegadega näha saanud juba 1995. aastast peale. Kui sari ise on ammu nišipositsioonile taandunud, siis selle pealkirjaks olev fraas on aastatega üha aktuaalsemaks muutunud: eestlaste, eriti noorte eestlaste hulgas on üha enam neid, kes võõrsile läinud või pendeldavad kodus- ja võõrsiloleku vahel. Noored kunstnikud Eva Järv, Hanna Piksarv ja Ulla Juske kasvatasid sellest teemast välja terve näituse, mida möödunud aasta lõpus eksponeeriti Haapsalu linnagaleriis ja mida 17. märtsini saab näha Põltsamaal Kesk-Eesti kunstigaleriis pART.
Evat, Hannat ja Ullat seob ühine õpinguteaeg Eesti kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas: juba siis tekkis nende vahel loominguline dialoog. Pärast akadeemia lõpetamist on neiud elanud kes kus: kord kodumaal, kord võõrsil. Umbes poolteist aastat tagasi otsustasid kolm sõpra, et füüsilisi vahemaid, mis neid lahutavad, tuleks asuda vaimselt ületama üksteisele kirju kirjutades. Tänapäevaste e-kirjade asemel hakati kirjutama “vanamoodsaid” paberkirju, nagu seda tegid eesti kunstiklassikud, kes möödunud sajandi esimesel poolel mööda Euroopat rändasid. Prantslased tavatsevad kirja lõppu kirjutada “tu me manques”, mille eestikeelne vaste on “ma igatsen sind”, ent mida sõna-sõnalt tõlkides tuleks välja “sa puudud minust”. Just selline väljend iseloomustab kõige täpsemalt tunnet, mida Eva, Hanna ja Ulla kogesid üksteisele kirju kirjutades. “Sa puudud minust” sai seetõttu ka näituse pealkirjaks.
Näitus koosneb mitmest komponendist: trepist, majast, aiast ning ühest heli- ja ühest liikuvast installatsioonist. Betoonist valatud trepifragmendile “komistab” näitusele tulija juba välisuksest galerii trepikotta sisenedes, maja, mille juurde see kuulub, ripub aga suures saalis: see on õhulisest sinakast kangast ja kergesti kokku pakitav ‒ nagu telk. Majal pole uksi ega aknaid, ent selle sees kumab salapärane valgus.
Omamoodi õhtupalve
Näituse aiaosa jaguneb galerii suure ja väikese saali vahel. Aeda tähistavad mitmesugused aed- ja puuviljad. Need on betoonist, ent valatud päris aed- ja puuviljade järgi tehtud vormidesse ning üsna tõetruude värvidega üle värvitud.
Suures saalis toimiv heliinstallatsioon võimaldab kuulata kunstnike omapärast “õhtupalvet”: neil on nimelt kombeks lugeda enne magama jäämist lammaste asemel sõprade nimesid, kes mitmel pool maailmas laiali ning kelle puudumine hingele haiget teeb. Väikeses saalis leiab seinalt kasti, mille klaassilmast sisse vaadates näeb pöörlevat kaneelisaia.
“Kaneelisai on nagu kodutunde, kodusoojuse sümbol,” selgitas Põltsamaa kunstikooli vilistlane Eva Järv.
Näitusel olev maja ei sümboliseeri tema sõnul niivõrd füüsilist kohta, vaid pigem mitme eri paigas viibiva sõbra ühist mõtteruumi, mis loodud omavahel kirju vahetades, telefonitsi vesteldes ja mõttemänge mängides. “Aias” olevad viljad meenutavad aga kolme kunstniku varasemaid ühiseid tegemisi.
“Oleme loonud kunagi toidust koosnevaid miniinstallatsioone ja neid hiljem üheskoos söönud. Oleme toidust teinud ka eesti klassikasse kuuluvate kunstiteoste makette ja esitlenud neid kunstiõhtutel,” ütles Eva Järv.
Viljades võib näha ka vihjet loometöö viljadele, mis mõnikord edukalt valmivad, mõnikord aga valmimata jäävad.
Tühjad seinad
Nii mõneski näitusekülastajas on nõutust tekitanud see, et nad ei leia galeriisse tulles eest seintele riputatud maale, graafilisi lehti vms. Suure saali seinalt leiab ainult paar Ulla Juske Iirimaalt saadetud kirja, mis on vahvalt illustreeritud. Üldse tundubki galerii üsna tühi, ent Eva Järv kinnitas, et see on just kihvt, kui saab objektide ümber ruumi ja õhku jätta ja asju distantsilt vaadata.
“Õpetan praegu vähesel määral Põltsamaa kunstnikooli lapsi,” sõnas Eva Järv. “Lastega galeriis käies küll ei tundunud, et nad näitusest aru ei saaks. Neid köitis kaneelisaia hüperreaalsuse efekt, samuti betoonist viljade sarnasus tegelikega. Ja ega meie näitus olegi üdini kontseptuaalne. Me nautisime seda luues ka eri materjale, nagu tekstiil ja betoon, samuti värvimänge. Vormi-, materjali- ja värvimägud ongi ju kunstile väga omased.”
Ka Hanna Piksarv kinnitas, et pARTi galerii ruum on nende näituse jaoks väga hea ja ilus. Ta elas vahepeal Viinis, ent naasis hiljuti Eestisse. Võõrsil olles läks tal mõte tihti selle peale, miks ta on selles võõras paigas, aga mitte kodus.
“Kui oled aga juba pikalt võõrsil olnud, tekib uus küsimus: kas poleks õigem hakata sünnimaa asemel koduks nimetama seda kohta, kus viibid,” ütles Hanna. “See on tegelikult hästi eestilik teema. Neis välisriikides, kus viibinud olen, ei murra inimesed selliste asjade üle üldse pead, sest järgemööda eri riikides või korraga mitmes riigis elamine on seal ammu üsna tavaline.”
Kes galeriisse pART kohale minna viitsib, saab ise uurida, kas visuaalselt tühjapoolne galerii on tema jaoks mõtetega täidetud. See on nagu teatris: kas viis sekundit vaikust on tühjus või hoopis kandev paus.
RIINA MÄGI
