Suvi pole kalendri järgi küll veel lõppenudki, aga sooja- ja päikeselembesemad mõtlevad siiski juba suve pikendamise võimalustele. Üks viis seda teha on minna Betti Alveri Muuseumi, kus on praegu üleval Christel Alliku näitus „Minu aed”.
Öelda maalinäituse kohta, et see on maaliline, tundub kuidagi totter. Aga just niimoodi tundub õige olevat kokku võtta Christel Alliku kolmeteistkümnest värvirõõmsast, lopsakate joontega ja positiivsusest pakatavast õlimaalist saadud elamus. Maalitud on need kunstniku enda lillerohkes koduaias, mis asub Tallinna külje all Laagris. Varem asus see linnast väljas, nüüd on linn tasapisi peale tulnud ja Laagri „alla neelanud”.
„See aed on osa mu emapoolsete vanavanemate talust, kus me minu varases lapsepõlves kõik ninapidi koos elasime ja kust me hiljem linna kolisime,” ütles Christel Allik. „Nüüd olen sinna tiiruga tagasi jõudnud. Õnneks viibib selles suures aias ka teisi sugulasi, nii et üksi ma selle eest hoolitsema ei pea. Tänu sellele jääb mul rohkem aega seda maalida ja lihtsalt nautida.”
Tõsi, väikseid probleeme kipub maalimissooviga aeda minnes siiski tekkima.
„No ikka irvitab kusagilt mõni naat vastu ja sunnib pidama sisemist võitlust: kas rohida või maalida?” ütles Christel Allik muiates.
Õnneks saab maalimissoov rohimissoovist päris tihti võitu ning tänu sellele on Jõgeva publikul võimalus Christeli piltide vahendusel selle õdusa vana taluaia ilust osa saada.
Ehkki maalitud on näitusepildid õige mitme aasta jooksul, tunduvad nad stiililt üsna ühtlased. Kunstnik ise arvas, et võib-olla muutub tema kujutamislaad ajas suhteliselt aeglaselt sellepärast, et maalimises tekib tal üsna pikki pause.
Päike sulatab loomemahlad üles
„Ma pole ateljeemaalija, vaid vajan loomeimpulsi saamiseks vahetut kontakti loodusega. Seepärast tekivadki mul sügiseti ja talviti, kui on külm ja pime, maalimises pikemad pausid,” ütles Christel Allik. „Pärast pausi läheb aga natuke aega, enne kui kevadine päike mu loomemahlad jälle üles sulatab.”
Christeli meelest oleks kunagi päris põnev proovida, kas ta mõnes sellises paigas, kus aasta ringi soe — näiteks Vahemere ääres —, suudaks terve aasta maalida. Aga samas pole ta enda sõnul üldse see tüüp, kes Eestimaa tolmu iga hinna eest jalgelt pühkida ja välismaale õnne otsima minna tahaks. Eestimaa loodus meeldib talle väga — aastaaegade vaheldumisele vaatamata.
Peale aia ja lillede armastabki Christel maalida maastikke. Kaks aastat tagasi oli tal näiteks Tallinna galeriis Haus väljas näitus maalidest, mis kujutasid just Vooremaa maastikke. Vooremaa pole Christeli jaoks sugugi võõras kant: tema kadunud vanaisa Ermil Allik oli kauaaegne Kaarepere õigeusukiriku preester ning sugulasi elab või suvitab tal siinkandis praegugi.
„Vooremaal ringi sõites leiad ikka mõne vapustava vaate, mida jäädvustada tahad,” ütles Christel.
Tema maastikupildid (pean ausalt tunnistama, et olen neid näinud ainult interneti vahendusel) on väga isikupärased nii maalimislaadilt kui ka koloriidilt. Need on pigem müstilised kui realistlikud. Põhimõtteliselt maalib Christel aga siiski seda, mida enda ümber näeb.
Vaimustub sellest, mida näeb
„Paljud kunstnikud maalivad oma sisekaemust, fantaasiamaailma, mina vaimustun sellest, mida enda ümber reaalselt näen, ning tahan seda ka vaatajale näidata,” ütles Christel Allik.
Kui palusin tal oma maalimislaadi iseloomustada, siis tunnistas ta, et ei tahakski seda kuidagi teha.
„Mõni ütleks ilmselt, et selline maalimislaad on ajast ja arust, aga minu jaoks on see just sobiv enese väljendamise viis,” ütles kunstnik.
Selle üle, kelleks saada, ta lapsepõlves ei juurelnudki. Kunstniku tütrena kunsti keskel elades, titest peale päevade kaupa joonistades ja hiljem kunstiklassis õppides tundus edasise elu sidumine kunstiga täiesti loomulik.
„Pigem pean endalt nüüd küsima, kelleks saada, sest üksnes kunstist tänapäeval ära ei ela,” ütles Christel.
Omal ajal kunstiakadeemiasse õppima minnes püüdis ta olla küll praktiline ning valis tekstiilikunsti eriala. Ta on sellel alal ka tegutsenud ning on praegugi tekstiilikunstnike liidu liige, ent tõmme maalikunsti suunas on osutunud ikkagi tugevamaks. Õlimaali kõrval on Christel Allik proovinud ka akvarelli, ent selle tehnika head valdamist peab ta alles oma kaugeks unistuseks.
„Akvarell on palju peenem ja müstilisem nähtus ning palju suurem väljakutse kui õlimaal,” tunnistas Christel.
Tema isa, nii laulja kui ka maalikunstnikuna tuntud Paul Allikut pole meie keskel juba seitse aastat.
„Et tema ja minu soontes voolab sama veri, peaks juba meie pilte vaadates näha olema,” ütles Christel. „Mu isa oli väga hea maalikunstnik ja ma olen kindlasti tema loomingust mõjutatud: ma olen püüdnud sellest parima välja „nokkida”. Minu jaoks on oluline, et ma saaksin inimestele edasi anda selle ilu ja värvirõõmu, mida looduses ja lilledes näen, ning et neil oleks kunstist hea meel. See ongi see, mis mind maalima ajendab.”
Christel Alliku elu- ja värvirõõmsa lilleaia värav on Jõgeval Betti Alveri Muuseumis avatud 30. septembrini.
RIINA MÄGI
