Põltsamaa kunstiselts pidas möödunud laupäeval Põltsamaa kultuurikeskuses oma kahekümnendat sünnipäeva. Tähtpäeva puhul otsustasid seltsi liikmed näidata eelkõige oma vaimset nägu, füüsiline peita aga hoopis maski taha. Sünnipäevapeo käigus avatud autoportreede näitust saab vaadata 27. novembrini.
Üks viis, kuidas oma vaimset nägu näidata, ongi autoportree maalimine. Tõsi, kui seltsi kümnenda aastapäeva puhul esineti tavapäraste autoportreedega, siis seekordsed näitusetööd on ühest küljest küll autoportreed, ent teisest küljest hoopis koopiamaalid. Koopiate aluseks on võetud tuntud sümbolistide taiesed. Põltsamaa kunstikoolis on käesolev poolaasta kuulutatud nimelt sümbolismi poolaastaks ning täiskasvanud kunstitegijad otsustasid noorte ettevõtmisega liituda.
Eire Kulbin on maalinud näiteks Gustav Klimti “Adele Bloch-Baueri portree” koopia nii, et proua Adele on äratuntavalt Eire enda nägu. Nelli Pius on maalinud end üheks akrobaadiks Marc Chagalli maalil “Kolm akrobaati”, Piret Järv naiseks, keda on kujutanud oma maalil “Suveannid” Lawrence Alma-Tadema, Külli Kivisild Luik-Tsaaritariks Mihhail Vrubeli samanimeliselt maalilt jne. On ka paar näidet vastassooliseks kehastumisest. Ethel Hakkaja on kujutanud end näiteks Deemonina Vrubeli samanimeliselt maalilt, Jüri Arro aga Moona-Jürina ehk Mona Lisa keha ja habetunud näoga tegelasena.
“Ma olen mõnikord juurelnud selle üle, mis tunne oleks naise kehas elada,” ütles Jüri Arro sellise pildi põhjenduseks.
Autoportree ja koopiamaali “ristsugutised” on muidugi ka niisama huvitavad vaadata, ent eriti huvitav oli neid vaadata koos autorite endi põhjendustega, miks nad ennast just sellisesse konteksti asetasid. Tõepoolest: autorite valikud ja valiku põhjendused kõnelesid neist ju mõndagi.
“See oli väga hariv ülesanne,” tõdes Piret Järv. “Koopia maalimiseks sobivat taiest otsides avastasin enda jaoks terve rea huvitavaid sümbolistlikke autoreid. Vaevalt et ma omal algatusel nende loomingusse oleksin süüvinud.”
Selts ja selle kaks “last”
Pireti öeldu iseloomustab tegelikult kogu Põltsamaa kunstiseltsi kahekümneaastast ajalugu: seltsi liikmete, kaaslinlaste ja teiste inimeste harimine on selle ühenduse tegemistes alati tähtsal kohal olnud. Maalilaagrita pole kunstiseltsil möödunud näiteks ükski suvi. “Laagerdatud” on kodusel Põltsamaal, aga ka Kablis ja Kauksis, Loksal ja Lüllemäel, Soomaal ja Soomes ning paljudes muudes paikades.
Kursustel ja meistriklassides on õpitud portree ja akti maalimist, akvarelli, graafikatehnikaid, siidi- ja portselanimaali ning tutvutud mitme keraamika ja klaasikunsti haruga. Kaksteist aastat tagasi avas kunstiselts aga kunstikooli, kus on olnud võimalus kunstiharidust saada mitte ainult lastel, vaid ka täiskasvanud kunstihuvilistel. Praegu õpib kunstikoolis näiteks kolm laste ja kaks täiskasvanute kursust.
Kunstiseltsil on veel teinegi vahva “laps” — galerii pART, mis avas uksed 2008. aasta sügisel. Kui algul tundus katusealustes kütteta ning mitte just liiga “siledaks” remonditud ruumides galerii avamine üsna pöörase ideena, siis nüüdseks on tõestatud, et kunst ei karda külma ning kunstnikud leiavad ebatraditsioonilise interjööri pigem inspireeriva olevat. Ning mida nimekamad kunstnikud, seda enam nad niimoodi arvavad. Kesk-Eesti kunstigalerii pART rajamise eest pälvis selts 2008. aastal Jõgevamaa Kultuuripärli preemia.
Põltsamaa kunstiseltsi rolli hea kunsti Põltsamaale toomisel ongi raske ülehinnata. Linna kunstielu on rikastanud mõistagi ka seltsi liikmete endi ühis- ja isikunäitused ning kunstikooli õpilaste loomingu väljapanekud. Kunstniku töövahendite kõrval oskavad seltsi liikmed aga päris hästi käsitseda ka ehitaja omi. Põltsamaa lossi majandushoone keldrisse kunstikooli ja katusealusesse galerii rajamisel tehti ühiselt ära aukartustäratav arv vabatahtliku töö tunde.
Elu- ja kunstitõde
Allakirjutanu esimene kokkupuude Põltsamaa kunstiseltsiga leidis aset 1. juulil 1996. Läksin kirjutama lugu sellest, kuidas kunstiseltslased tuleinstallatsiooni teevad, ent leidsin end juba veerand tundi pärast kohalejõudmist Mare Tralla ja Ethel Hakkaja juhendamisel ise paelast ja vetsupaberist süütenööre kokku keerutamas.
Tootsi maakera ja lossimüüride tule abil ühendamine ei õnnestunud tookord just esimesel katsel, ent selleks, et minu side kunstiseltsiga enam ei katkeks, piisas tõesti esimesest kontaktist. Selle ühenduse tegemised on olnud lihtsalt piisavalt põnevad, “kreisid” ja olulised, et pakkuda huvi mulle kui kunstist lugu pidavale inimesele ning ületada ka maakonnalehe uudistekünnist.
Ainus asi, millest ma kunagi aru pole saanud, on kunstiseltsi “kreisi” matemaatika, sest keegi pole suutnud mulle rahuldaval viisil ära seletada, miks tähistatakse kunstiseltsi ümmargusi sünnipäevi kahega lõppevatel aastatel, kui kunstiseltsi eellane, Põltsamaa maaliklubi hakkas koos käima 1993. aastal.
“No kui meil tänavu oli juba kahekümnes kunstilaager, siis ei saa me ju üheksateistkümnendat sünnipäeva pidada!” ütles kunstiseltsi eestvedaja Ethel Hakkaja minu iriseva pärimise peale rõõmsameelselt. Kui arvestada kunstiseltsi tegemiste mahtu, siis võib neil mõni aasta tõesti kahe ette minna. Ning peavad siis elu- ja kunstitõde alati kokku langema?
Mõlemale tõele heidavad teatud määral valgust kaks seltsi sünnipäevaks valminud dokumenti: Ethel Hakkaja koostatud pildi- ja faktirohke raamat “Põltsamaa kunstiselts XX” ja Väino Valdmanni videofilm. Viimast vaadati kohapeal, raamatut võis igaüks uurida hiljem kodus. Raamatu järelsõna on kirjutanud kirjanik Henn-Kaarel Hellat, keda seovad kunstiseltsiga pikaajalised sõprussidemed.
“Kui ma tosin aastat tagasi Põltsamaale kolisin, siis tundus see mulle ilusa, ent samas n-ö depressiivse väikelinnana, kus suurt kellegagi suhelda pole,” ütles Henn-Kaarel. “Ning õigupoolest kavatsesingi ma siin rohkem erakuelu elada ja kirjutamisele pühenduda. Siis läksin ma aga kunstiärist oma kunstikogu maalidele riputuskonkse otsima, tutvusin Etheli ja teiste kunstiseltsi liikmetega ning erakuelust ei tulnud midagi välja. Tänu kunstiseltsile on Põltsamaa osutunud minu jaoks palju meeldivamaks, loomingulisemaks ja intellektuaalsemaks keskkonnaks, kui ma eeldasin.”
Kunstiseltsi kahekümneaastane tegevus on muutnud isegi inimsaatusi. Seltsi hallatava kunstikooli vilistlastest on näiteks vaat et pooled kunsti edasi õppima läinud. Üks kunstiseltsi liige, Maire Kaju tunnistas aga, et tänu kunstiseltsile on ta saanud endale uue elukutse. Varem raamatupidaja ametit pidanud Maire tuli kõigepealt kunstikooli täiskasvanute kursusele õppima, siis astus kunstiseltsi ning töötab nüüd Päinurme internaatkoolis kunstiõpetajana. Mida rohkemat võiks ühelt väikelinna mittetulundusühingult tahta?
i
RIINA MÄGI
