“Mul on võrreldes teiste ainete õpetajatega üks privileeg,” ütles Ene Kõnnussaar. “Ma ei pea mitte üksnes andma, vaid saan ka väga palju tagasi ? laste ilusate tööde näol.”
Lapsed on Ene sõnul väga loomingulised ja mõte liigub neil hästi ? tema meelest veel pareminigi kui tal endal. Näiteks siis, kui Ene tänavu kevadel XI klassi ja sügisel VII klassiga installatsioone ja maakunsti tegi, tabas teda ridamisi vahvaid üllatusi. “Üheteistkümnendikele” ehk praegustele abiturientidele andis ta näiteks installatsiooni teemaks “Sõber minu kõrval”. Ja tõdes et kõik ei pidanud ülesannet täites silmas sugugi ainult eakaaslaset inimesest sõpra, vaid valmis meisterdati ka koeri, mobiiltelefone ja koguni üks jalgratas. Kusjuures väga andeka “disainiga” jalgratas: kunstis pole jalgratta “leiutamine” sugugi mõttetu tegevus. Fantaasiat ei hoidnud vaka all ka “seitsmendikud” sügisteemalist maakunsti tehes.
Installatsioone ja maakunsti tehti Kunstiaasta 2005 programmist rahastatud projekti raames. Veel mahtusid projekti akvarellikursus ning Palamuse klaasikoja ja Laiuse käsitöökoja Kuldne Õlg külastamine. Klaasikotta viis Ene ühekorraga viiskümmend viienda klassi last. Mõte poolesajast varateismelisest kitsal pinnal ohtliku materjali keskel tõstab vähegi kujutlusvõimet omaval inimesel ihukarvadki püsti. Ene arvates polnud seal hullu midagi.
“Klaasikoja kunstnikul Ene Luik-Mudistil olid kõik materjalid valmis lõigatud ja laudadele hakkama pandud ning kahekesi suutsime neid nii juhendada kui ka jälgida, et nad käsi ei lõhuks ega klaasipuruste sõrmedega silmi ei hõõruks,” ütles Ene. “Lisaks ilusatele klaasehetele ja aknakaunistustele said lapsed aga veel Palamuse erilises õhustikus niisama ringi joosta, sest sõiduks kasutasime liinibusse ning sõiduplaanist sõltuvalt oli meil vaba aega piisavalt.”
Laste kirgastest klaastaiestest, Laiusel tehtud õletöödest, akvarellinäidistest ning installatsioonide ja maakunstikatsetuste fotojäädvustustest pani Ene kokku näituse, mida eilsest saab näha Jõgeva linnaraamatukogu lugemissaalis. Pidulikku avamist ei tihanud ta teha: autoreid on sel näitusel ju nii palju, et ühekorraga nad lugemissaali vist ära ei mahukski.
Mapi vahelt välja
Sellega, et nende tööd pärast valmimist pelgalt õpetaja mapi vahele ei jää, vaid koolikaaslastele vaatamiseks välja riputatakse, on Jõgeva Gümnaasiumi lapsed tegelikult juba harjunud. Koolimaja koridoridesse pandi nimelt hiljuti üles siinid, millele korralikult raamitud pilte riputada saab. Ja kui ühed pildid vaadatud, riputab Ene üles järgmised.
“Mina käisin mõtte välja ja direktor Taisto Liivandi aitas selle teoks teha,” ütles Ene.
Ta usub, et niimoodi, mappide ja kunstiklassi seinte vahelt välja toodudna muutub laste looming millekski enamaks ? laste mõttemaailma ja kooli sisekliimat kujundavaks teguriks näiteks.
Ene meelest ütlevad lapsed kunstiõpetuse tunnis liiga tihti “Ei oska!”. Aga ta suhtub sellesse kui külgeharjunud käibefraasi ega võta seda tõsiselt.
“Lapsed tahavad algul kõike kole täpselt kujutada ja sellepärast ütlevadki, et ei oska,” sõnas Ene. “Aga tegelikult polegi tähtis täpsus, vaid loov lähenemine. Ja loovust lastel jätkub.”
Naljatamisi esitatud küsimusele, et mida tänapäeva lapsed söövad, et nad nii loovad on, vastas Ene:
“Tähtis pole see, mida nad söövad, vaid mida nad näevad. Arvuteid ja internetti süüdistatakse sageli laste rikkumises, aga tegelikult ei kulutata arvuti taga oldud aega sugugi ainult mängimiseks ja jututubades lobisemiseks, vaid avardatakse ka oma silmaringi.”
Ka reisida saavad tänapäeva noored tunduvalt rohkem ? kui mitte gümnaasiumipõlves, siis tudengipõlves ja tööle asudes kindlasti.
“Gümnaasiumiklasse saangi kunstiajalugu õppima motiveerida, öeldes: “Pole tähtis, et teile praegu kõik meelde jääks, tähtis on, et võõra maa kirikus või kunstimuuseumis giidi juttu kuulates tuleks asi teile tuttav ette ja tekitaks seoseid,” ütles Ene.
“Ei oska!”
Fraasi “Ei oska!” on juba hästi ära õppinud ka Ene kuueaastane tütar Grete, kes praegu veel lasteaialaps.
“Kuigi tegelikult on tal juba kunstiakadeemiagi lõpetatud,” naeris Ene.
Grete käis tõepoolest kunstiakadeemia päevil hästi palju Enega koolis kaasas. Enamasti küll õhtupoolikuti, päeval oli ta lastesõimes.
Akadeemia viimastel kursustel jõudis Ene aga juba ühe Tallinna kooli keelekümblusklassides kunstiõpetust anda. Kuigi vene rahvusest lapsed, keda ta õpetas, olid natuke temperamentsemad kui rahuliku meelelaadiga Enele sobinuks (ega siis eesti keele äraõppimine sünnipärast loomust muuda!), hakkas töö lastega talle meeldima. Kui siis selgus, et eluplaanid teda Jõgeva poole tõmbama hakkavad ning nii siinne kunstikool kui ka gümnaasium teda meeleldi tööle ootavad, tegi Ene pärast põhistuudiumi lõppu läbi ka aastase õpetajakoolituse.
End kunstnikuna teostamast pole Ene õpetajaametit pidades siiski loobunud. Kui vähegi võimalik, katsub ta ikka erialastel näitustel esineda. Tänavu Eesti Köitekunstnike Ühenduse poolt korraldatud rahvusvahelisel köitenäitusel “Scripta manent” pälvis Ene jaapani stiilis ja käsitsi tehtud esilehega köide ühe eripreemiatest.
“Mind inspireeris väga see eesti laste kirjutatud moodsatest muinasjuttudest koostatud raamat, mida sellel näitusel osalemiseks köita tuli,” ütles Ene. “Ühest küljest andsid need väga positiivse impulsi, teisalt tegid aga natuke ka nukraks, et täiskasvanute maailm arvutite, automarkide ja muu seesuguse näol nii tugevasti laste mõtteisse on tunginud. Minu köite “kaasautoriks” oli mu tütar: kaane kujundamisel võtsin aluseks tema joonistatud pildid.”
Nahk kui materjal meeldib Enele lapsest saati. Tema lapsepõlvekodu on nimelt Äksis ja üks tema isa tuttav töötas kunagises Jõgeva Leivakombinaadi Tabivere nahatsehhis. Sealt saadud nahatükkidest meisterdas Ene toona igasuguseid põnevaid asju. Mõni ime siis, et ta pärast Tabivere keskkooli üheksanda klassi lõpetamist Tartu Kunstigümnaasiumi ja pärast gümnaasiumi Tartu Kunstikooli nahakunsti õppima läks. Tõsi: gümnaasiumi lõpetamise järel oleks ta peaaegu et muule kui kunstirajale keeranud, sest matemaatika, füüsika ja keemia olid talle niisama südamelähedased.
“Armastus reaalainete vastu tuleb mulle nahaga tegelemisel ka praegu kasuks: see on suurt täpsust nõudev materjal,” ütles Ene.
Alustanud nahakunstiõpinguid küll Tartu Kunstikoolis, “kolis” ta peatselt siiski üle kunstiakadeemiasse, sest Tartu kool siis veel kõrgharidust ei andnud. Tartu kool andis tugeva praktilise ja tehnoloogilise aluse, Tallinna kool laiema silmaringi ja loomingulisema lähenemise.
“Kui Tartu kool oli mõnus ja hubane, siis akadeemias oli igaüks omaette isiksus ja võitles iseenda eest,” meenutas Ene. “Nii et algul oli mul raske Tallinna kooli ja linnaga harjuda, aga see ei kestnud kaua.”
Valuraamat
“Tallinna moodi” kiiresti kõndima on Ene veel praegugi harjunud, Tallinna moodi anonüümsuse nautimisest ta aga enam ei unistagi.
“Kui möödunud aasta 1. septembril gümnaasiumi õppeaasta avaaktusel ära olin käinud, sain aru, et mu anonüümsusest pole enam midagi järel ja et mind tuntakse nüüd sootuks rohkem kui mina teisi inimesi tunnen,” ütles Ene.
See ei tähenda, et ta Jõgevale tulekut kahetseks. Väike linn, kus kõik käe-jala juures, meeldib talle. Korteris elamine mitte väga: oma maja oleks etem. Nädalavahetustel ongi ta enamasti vanemate juures Äksis.
Peale laste on ta Jõgeval õpetanud kunstikooli avatud stuudios käivaid täiskasvanuid. Neid on ta pühendanud just oma eriala ? nahakunsti ? saladustesse.
“Erinevalt mõnedest oma kursusekaaslastest pakub nahk kui materjal mulle ikka veel naudingut,” ütles Ene. “Selle materjali puhul ei ole nimelt hea, kui liiga palju tema olemuse ja päritolu peale mõelda: selle peale, et naha saamiseks tuleb loom tappa ning selle peale, missugustes oludes seda töödeldakse.”
Ene ise pole ei Jõgeva ega Narva nahakombinaadis käimisest ?okki saanud ning teeb tellimise peale meeleldi mõne köite või koti. Just ükshaaval ja tellimise peale, mitte hulgakaupa ja kästöölaadal müügiks, sest Ene tahab teada, kellele ta üht või teist asja teeb.
Köide on talle nahakunsti harudest kõige südamelähedasem. Ka akadeemia diplomitööks tegi ta raamatu. Ent see koosnes tegelikult hoopis kipsplaatidest.
“Kipsraamat kandis “Valuraamatu” nime ning selle leheküljed olid täis teravaid naelu, knopkasid ja valulikke käejälgi,” ütles Ene. “Seda raamatut tehes elasin välja oma tolle aja valud ja vaevad ? ning sain neist lahti. Lõplikuks vabanemiseks tuleks need vist ka puruks visata, aga praegu on need mul veel prügikottidesse pakituna alles.”
RIINA MÄGI
