Tartus Athena keskuses mängitakse täna ja veel kahel novembrikuu õhtul lavalugu “Viimane tango 1944 — Pallase lõpp”, milles jutustatakse tangode saatel kunstikooli Pallas lõpust, mis tõuseb üksiti terve ajajärgu lõpu sümboliks.
Ajalugu, nii Eesti kui kogu maailma oma, oleme me kõik koolis õppinud. Aga ikka leidub n-ö väikeste inimeste väikseid lugusid, mis suudavad avada tuttavas ajalooperioodis tundmatuid või ootamatuid tahke. Just sellist lugu jutustabki Indrek Hirve kirjutatud tekst “Viimases tangos”. Tõsi, antud juhul polegi tegemist väga väikeste inimeste väikese looga, vaid eesti kultuuriloos oluliste persoonide ja institutsiooni looga, mida Indrek Hirv on just õige mees jutustama, sest tänu vanemate seotusele Pallasega on ta vanade pallaslaste juttude keskel üles kasvanud.
Teksti osakaal lavastuses on ehk väiksem, kui tõsine draamahuviline sooviks, ent see johtub lavastuse sünniloogikast. Ettevõtmine sai nimelt alguse Indrek Hirve, Indrek Kalda ja Riho Sibula ühisest tangode jorisemisest, mis leidis aset ansambli Jää-äär juubelikontserdi järel restorani Volga ees. Jorisemise käigus tekkis mõte, et Hirv võiks tõlkida plaadijao vanade tangode sõnu eesti keelde ning et Kaunimate Aastate Vennaskond võiks tangosid ka avalikult ette kanda. Alles viimases järjekorras tekkis vajadus tangod tekstiga ühtseks lavastuseks siduda. Ning Hirv mõistis, et siduvaks elemendiks võiks olla Pallase lõpu lugu.
Kujundlik ja täpne
Nagu öeldud, teksti pole palju, ent see vähene on, nagu Hirvel ikka, kujundlik, täpne, meeleolu loov ja aistinguid tööle panev. Ning kunstnikuks ja Pallase õppejõuks Ado Vabbeks kehastunud Hannes Kaljujärv kannab selle ette nii, et iga detail ja nüanss vaatajani jõuavad. Suisa geniaalsena mõjub stseen, milles Vabbe-Kaljujärv viib vaataja omapärasele Euroopa-reisile, kirjeldades Itaaliat, Hispaaniat ja Pariisi neile paikadele iseloomuliku valguse ja varju kaudu. Niimoodi saab neid paiku kirjeldada vaid kunstnik. Aga ei maksa unustada, et Indrek Hirv polegi ainult luuletaja, vaid ka kunstnik!
Teine mällu sööbiv lõik on Vabbe kirjeldus revolutsiooni eest pagenud vene aadlike elust 1920. aastate Pariisis. Publiku naerukanalidki ei jää avamata: meenutagem vaid Kaljujärve “gondlisõitu”!
Peale Vabbe monoloogide viivad tegevust edasi lavastatud videolõigud, milles nimetu Pallase naistudengi rollis astub üles ka Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja vilistlane Kadi Metsla. Pallase tudengite ja õppejõudude sõjaaegset elu kujutavad stseenid on üles võetud Endla teatri laval nn greenscreen’i taustal. Viimane võimaldab videopilti töödeldes tõsta taha sobiva tausta. Nii elustubki videostseenides uskumatult tõepäraselt sõjaaegne Tartu oma osalt juba hävinud ja osalt veel hävimata hoonestusega.
Kui video kasutamine teatrilavastuses pole kaugeltki kõigil juhtudel õigustatud, siis “Viimases tangos” on lavastaja Andres Dvinjaninov ja kunstnik Silver Vahtre suutnud ekraanil ja laval toimuva tõesti ühtseks tervikuks siduda. Ning Athena kinosaal lavastuse mängupaigana õigustab end tänu sellele kahekordselt: oma roll on nii kinoekraanil kui ka saali seinu kaunistavatel antiikkunstist inspireeritud skulptuuridel.
Vennaskond ja muusa
Nagu Vabbe monoloogid ja lavastatud videolõigud, liituvad ühtseks tervikuks ka tekst ja muusika. Indrek Hirve sõnadega tangod (nagu autor kavalehel tunnistab, lõi ta teiskeelsetele originaalidele käega ja kirjutas sisuliselt uued tekstid) tabavad väga täpselt hetkel laval valitsevat meeleolu ning võimendavad seda. Kaunimate Aastate Vennaskond esineb oma tuntud headuses, ent justkui kõigi kunstnike muusade võrdkujuna on seekord nendega koos laval jahmatavalt stiilne ja mitmekülgne Ann Kuut, kes mitmesugustes muusikakoosseisudes küll ennegi laval esinenud, end teatripubliku enamikule tundmatu. Enesekindla ja oma ilust teadliku naise naeratus näol, puistab ta kui varrukast meisterlikke tšello- ja viiulisoolosid ning laulab ja tantsib koos meestega tangosid, justkui oleks kõige selle oskamine täiesti enesestmõistetav.
Tango on kirglik tants. “Viimane tango” on kirglik lugu sellest, kuidas ilu ja armastuse kõrval võib kunst sündida ka sõjast ja surmahirmust. Emajõe Suveteatri lipu all välja toodud lavastust mängitakse novembris veel kolmel korral, järgmised etendused jäävad aga tulevasse aastasse.
i
RIINA MÄGI
