Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saab selle nädala lõpuni näha soome kunstniku Juhani Järvineni foto- ja skulptuurinäitust. Imatra kunstikõrgkooli endine rektor ja praegune õppejõud on toonud Palamuse publikule näha seitse kolmikfotot ja valiku skulptuure, mis peavad fotodega omamoodi kahekõnet.
Kolmikfotodel on Juhani Järvinen pannud vastanduma vanade linnade (Alhambra, Peterburi) väärika arhitektuuri ja selle arhitektuuri keskelt leitud plakatid, milles ülistatakse kosmeetikat, pesu või muud seesugust reklaamides igavest nooruslikkust. Kunstniku sõnul võib iga fotot ka eraldi taiesena vaadata, ent võib vaadata ka kolme ühte raami paigutatud fotot ühtse terviku, nn digitriptühhonina. Kõigile seitsmele triptühhonile sobib allkirjaks „Ars longa, vita brevis est” ehk “Kunst on pikk, elu lühike”.
Juhani Järvinen on maalijaharidusega ning foto juures on talle tähtsad samad asjad, mis maali juureski: kompositsioon, rütm, puhaste ja murtud toonide kontrast, aktsent mõne erksama värvilaigu näol jne.
“Neidsamu asju, mida fotodel kujutan, võiksin tegelikult ka maalida,” ütles Juhani Järvinen.
Peale maalikunstnikusilma on tal ka kannatust: näiteks Peterburi Kaasani kiriku juures käis ta õige valguse tabamiseks pildistamas mitu päeva järjest, Puškini monumendi juures passis aga mitu tundi, et tabada tuvi pronkspoeedi käelt õhku tõusmas.
Iga sunnib märkama
Peterburi-pildid annavad vaatajale võimaluse teha ka põnev ekskurss reklaami ajalukku. Juhani on nimelt jäädvustanud seal detaile ühelt vaateaknalt, mis kaetud vanadest ajakirjadest pärit stiilsete rinnahoidja- ja korsetireklaamidega.
Selles, et ta ajaliku ja ajatu vastuolusid teravamalt märkama on hakanud, peab Juhani “süüdlaseks” aega ennast: ega noor olles ju märka, et elu lühike on, küpsem iga tuletab seda aga meelde.
Skulptuuris elab Juhani Järvinen enda sõnul välja neid impulsse ja emotsioone, mida tal maalides või joonistades välja elada ei õnnestu. Palamuse näituse skulptuurid peavad mingil määral kahekõnet sama näituse fotodega. See tähendab, et nii mõnigi fotodel ette tulev motiiv on kajastamist leidnud ka skulptuuris. Üheks näiteks on nn Vana-Rooma hauamonumendi motiiv, mis kordub Alhambras tehtud fotodel ja ruumilistes taiestes.
Skulptuuris armastab Järvinen kuldseid, hõbedasi ja pronksiseid toone ning nende vastandamist näiteks vana puidu lihtsuse ja naturaalsusega. Üheks teemaks, mida ta skulptuuris palju viljelnud, on aga kaitsekilbid. Mõnda selleteemalist tööd näeb Palamuselgi. Ent sealt leiab ka vett täis karikate rea, milles võib näha viiteid pühale õhtusöömaajale või viimsele võidmisele ehk elu ja surma teemale.
“Sarnase kujuga karika tegin ühe oma hukkunud sõbra hauale. Nii et minu jaoks on sellel motiivil veel lisatähendus. Pronksist valatud karikate puhul olen kasutanud erinevaid pinnatöötlusviise: patineerimist, lehtkulla ja lehthõbedaga katmist jne,” ütles Juhani Järvinen.
Militaarne metall
Üks mõistatusliku kujuga taies on aga tegelikult koopia Hiiumaalt leitud militaarse päritoluga metallitükist, mille otstarvet ei tea ka kunstnik ise. Metallikolaka vorm oli aga inspireeriv ja nii tegi kunstnik sellest puitkoopia: tema abikaasa oli nimelt hirmul, et metallitükk ise võib olla radioaktiivne.
Lisaks neile ruumilistele taiestele, mis muuseumi ärklisaalis füüsiliselt kohal, saab sealsamas ekraanil näidatava slaidiprogrammi vahendusel aimu veel paljudest teistestki.
Tee Palamuse muuseumi leidis Juhani Järvinen Puurmani kandis elava skulptori Jaan Luige vahendusel. Luik on olnud Imatra kunstikõrgkoolis külalisõppejõuks ning teadis kiita Juhani Järvineni mitte ainult kunstniku, vaid ka õppejõu ja administraatorina. Just tänu tema oskusele kooli n-ö üles ehitada ja rahvusvahelisi suhteid luua on üsna tavalisest Imatra kunstikoolist välja kasvanud tähtsuselt teine Soome kunstikõrgkool Helsingi kunstiakadeemia järel. Rektoriametist on Juhani nüüdseks küll loobunud ning piirdub magistriõppe juhtimisega.
Eestit tunneb Juhani päris hästi, sest neil on kombeks koos Jaan Luigega suviti siin ringi sõita ning uudistada mõisaid või seda, mis neist järele jäänud. Nad on teinud ka ühisnäitusi Tallinnas ja Pärnus. Loodetavasti pole käesolev näitus Jõgevamaa publiku viimane võimalus Järvineni loominguga tutvuda.
Kaire Nurk, kunstnik, kriitik ja kunstiloolane:
Olen 1995. aastal algaja kunstist kirjutajana interpreteerinud Juhani Järvineni töid, mis olid väljas tollases Tartu esindusgaleriis – Rüütli galeriis. See näitus oli tema esimene isikunäitus Eestis. Järvineni tööde puhastatud vorm mõjus ilmutuslikuna, eriti kodumaise suhteliselt kirju ja jutustava, seega argisema kunsti foonil. Soomes on minimalism hoopis laiemalt levinud.
Nüüdne autori juba neljas esinemine Eestis – ja üllatuslikult otse Palamusel – on mitmes mõttes vaimustav. Esiteks see, kuidas tööd asuvad muuseumi ideega (säilitada info möödunust) dialoogi: ka Järvinen viib kokku ajalise ja igavikulise. Teiseks visuaalne üldpilt: tööde leebelt helendav koloriit ja näituseruumi puitpinnad võimenduvad vastastikku erilises soojas säras. Kolmandaks: väikese näituse mõõdetud tihedus, kus intensiivsuse loovad vastandused. Eriti näib autorit paeluvat ümarkaareline vorm, seevastu teravat sikk-sakki püüab ta rahustada puhta avara väljaga.
Neis vastandustes on midagi enamat kui lihtsalt tasakaalustatus. Neis on midagi meditatiivset. Midagi algsemat ja sügavamat, midagi, mille valdamiseks ei piisa ainult pikaajalisest kahekõnest vormide ja värvide maailmaga. Vaja on ka suhtlust – kultuuriga. Nii et sellele näitusele tasub minna ja seal viibida. Näituse avamisel oli hea meel näha lõpuks ka autorit ennast, üheaegselt nii tundlikku kunstnikku kui tähelepanelikku pedagoogi.
i
RIINA MÄGI
