Kuningas on alasti, aga öelda ei tohi?

Järjest enam on kõne all liigne kehakaal ning sellele hädale otsitakse hoolega põhjusi. Peasüüdlastena tuuakse välja rasv ja suhkur, eriti see viimane, ja loomulikult ebatervislikud eluviisid ehk vähene füüsiline koormus.


Liikumine on kahtlemata väga vajalik, sest vanajumal pole inimest laua taga istuma ega diivanil lösutama loonud. Paraku kosuvad praegu jõudsalt paljud needki, kes päevast päeva füüsilist tööd teevad. Milles siis põhiline viga on?

Kahtlemata on ülemäärane suhkur kurjast, aga mis aitab sellest rääkimine ja kirjutamine, kui tööstustes lisatakse jogurtitesse ja kohupiimapastadesse nii seda kui kõiksugu maitsetugevdajaid jätkuvalt nii helde käega, et silma võtab  veele, kui suhu võtad, nagu üks vanamemm tunnistas. Järelikult tuleb osta maitsestamata jogurtit, mis küll ka päris suhkruta pole, või keefirit, ja neile ise moosi lisada. Viimasel ajal tuleb aga hirmmagusate vanilli-, jäätise- või jumal teab mis maitsega kohupiimapastade hulgast seda päris tavalist tikutulega otsida. Liigset rasvagi saame vältida vaid siis, kui kõik toidud otsast lõpuni ise valmis teeme.

Äsja ilmunud Maalehes hoiatab toitumisnõustaja Erik Orgu ka toidu liigse töötlemise eest ja rõhutab, et kõike, mida võimalik toorelt süüa, peakski toorelt sööma või siis hädapärast kuumutama. Ei söanda asjatundjale küll vastu vaielda, aga pisut vinguda tahaks siiski. Kui kuumutada hapukapsast vaid nii palju, et see soojaks läheb, siis millise toidu alla see liigituks? Toorest hapukapsast, nagu üldse kõigist toorestest aedviljadest saab kümneid imehäid salateid, aga mis söök on  korraks kuumaks lastud kapsas? Maitse üle pole muidugi mõtet vaielda, aga ka korralike ahjukartulite puhul eelistan, et liha ahjus tasahilju rasvast vabaneb ja kartulipalged pruuniks lähevad…

On siiski pahalased, millest millegipärast naljalt juttu ei tehta, vaid enamasti justkui kikivarvul mööda hiilitakse: säilitusained, emulgaatorid, stabilisaatorid jne!

 Mahlapakil on tavaliselt märge, et jook ei sisalda konservante, aga kui avatud pakk kauaks külmkappi ununeb, ei juhtu sellega midagi. Katsuge omatehtud mahlapudel nii seisma jätta, paari nädalaga on hallitusemüts peal! Näiteid võib igaüks tuua kümneid ja kümneid.

Tuttav proua rääkis hiljuti, et ei saanud enne oma taljet vormi, kui lõpetas tööl poest ostetud valmistoidu söömise ja hakkas koduseid suppe-salateid kaasa võtma. See toimis, küll aga mitte eelnenud kommi- ja koogilimiidi kehtestamine.

Päriselt me muidugi nende “tsivilisatsioonihüvede” eest ei page, liiatigi kui tootjaid selles osas ohjata ei suudeta. Kel oma juurikamaa, on pisut paremas olukorras, kellel tuttav lehmapidaja, kelle loom vaid  heina ja jahu sööb nagu muiste ja mullu, on lausa õnnega koos, aga päriselt me ei pääse. Kas on siis õiglane kütta kirgi vaid ümber rasva ja suhkru, aga neist päris-kemikaalidest enamasti vaikides mööda minna, justkui oleks tegemist alasti kuningaga?

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus