Mõneti võib öelda, et Eesti elab praegu hästi – meie riigieelarvest moodustab tervelt 20 protsenti Euroopa Liidu raha. Paljuski on nende summadega “tulekahjusid kustutatud”: oleme renoveerinud olemasolevaid hooneid ja suunanud euroraha tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi, rajanud teid.
Aga samas pole me tõsiselt valmistunud ajaks, mil euroliidu toetussummad vähenevad või hoopis lõpevad. Kuidas tuleme edaspidi toime kord loodu korrashoidmise ja säilitamisega? Kas suudame parandada robotlüpsiseadmeid, kui need aja möödudes üles ütlevad? Millise kvaliteediga on tulevikus suurejoonelised teelõigud, mida Tallinna ja Tartu vahele ehitatakse? Sarnaseid küsimusi kerkib kümneid.
Põllumajanduse ja maaelu kohta on järgmisel aastal algava planeerimisperioodi mõtted kirjas maaelu arengukavas (MAK), mille järgi on põllumajandustootmises otsustav roll kanda keskmistel ja suurtel ettevõtetel. Näiteks oli selliseid ettevõtteid 2010. aastal 2550. Seega tuleks varasemaga võrreldavaid summasid silmas pidada ka uues investeeringutoetuse meetmes.
Viimastel aastatel on tõsiseks probleemiks Eesti põllumajandusettevõtete suhteliselt suur sõltuvus võõrkapitalist. Kõige suurem on see piimatootmises, kus tervelt 38 protsenti tootmismahtudest on väliskapitali käes. Aga Eestis on ka mitmeid taimekasvatusega tegelevaid osaühinguid, mille põhiosanikud on välismaalased. Seega on viimane aeg mõelda sellele, et me ei müüks oma maad sõna otseses mõttes maha. Kui me just tahame väliskapitali kaasata, siis saab seda teha ka maad rendile andes.
Väikeettevõtjad on käinud oma muremõtteid MAKi kohta avaldamas riigikogu maaelukomisjonis. Nad näevad, et külad tühjenevad.
Mõistagi ei meeldi neile, et MAK lubab maamajanduse mitmekesistamise meetme jaoks eraldada eelarvest tervelt 45 protsenti vähem kui eelmisel perioodil. Liiga väikesed on summad, mida lubatakse anda ettevõtetele, kes tegelevad töökohtade loomisega.
On ka helgemaid arenguid, nimelt on mõnevõrra elavnenud külaelu. Numbrite keeles võib öelda, et tänase seisuga on 15 protsenti Eesti küladest ärganud ja 58 protsenti ärkamas. Paraku võib 27 protsenti meie küladest lugeda uinuvate kilda. Võtmeküsimuseks on, kuidas äratada külasid elule ehk milliste vahenditega luua maale töökohti.
Juba pikemat aega käivad arutelud selle üle, kas kehtestada ettevõtetele tulumaks või lasta senisel moel edasi. Mitmed ettevõtjad on ka ise sel teemal sõna võtnud ega paista asjale vastu olevat. Kui seada sisse erinevad tulumaksutasemed, siis oleks võimalik meelitada Tallinnast ja teistest suurematest linnadest investeeringuid mujale. See oleks kasulik nii maaelule kui ka meie riigile tervikuna.
Ainuüksi külade teenusekeskuste loomisega saaks kuni 300 kohas paarile-kolmele inimesele tööd pakkuda. Väiketootjatele sobiksid paljudes piirkondades toidu käitlemise, aga ka koostöövõrgustike ja ühisturundusega seotud tegevused.
Nõustun igati MAKi nõudmisega mitte vähendada investeeringutoetuse mahtu seniselt 191 miljonilt eurolt 160 miljonile. Ainuüksi piimakarjalautade investeeringutele kulub 180 miljonit eurot, mille toetusevajadus on kuni 72 miljonit eurot. Toetuste määramisel tuleks aluseks võtta eeskätt finantsnäitajad, ja seda just rahavoogude alusel. Elu maal peab kestma ja olema elamisväärne.
i
REIN RANDVER, riigikogu liige, SDE
