Viiel novembrikuu õhtul sai Tartu Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu saalis näha Jaan Toominga näidendit “Joel ja Maria”, lavastajad Jaan Tooming ja Jüri Kaldmaa.
Saatus on tänavalapsed Joeli (Markus Huul) ja Maria (Carolina Kiisk) kokku viinud. Kodutus ja viletsus pole neid veel kuigipalju rikkunud ning tänu teineteise toele on nad nii füüsiliselt kui vaimselt enam-vähem terved. Kui vaid poleks seda piinavat nälga, mis näppama sunnib! Sellelt patuteolt tabab Joeli Johannes (Rein Annuk), geoloog ehk prükkar, nagu ta ise ennast nimetab. Vana mees näeb, kui puhta hingega on teismeline, kes läks saia näppama mitte endale, vaid oma sõbrale Mariale.
Johannes võtab lapsed enda juurde, toidab ja katab neid, sest tal on vähemalt mingisugune pension ja korter.
Heastab jõudumööda minevikus tehtud vigu
Aasta jooksul, mil ühe katuse all elatakse, õpetab Johannes Joelile ja Mariale kõike, mida ta ise oskab – nii inglise keelt, ajalugu ja kirjandust kui häid kombeid ja austust Taevaisa vastu. Lapsed, kes enam oma igapäevase ellujäämise eest võitlema ei pea, on püüdlikud ja lahtise peaga õppurid. “Eestlane on tubli ahv, ahvib kõik järele,” kommenteerib nende edusamme Johannes, kes aga ise paraku järjest põduramaks jääb.
Oma minevikust on vana mees noortele sõprade seni napilt pajatanud, sedagi vaid lõõpides ja müriseva naeru saatel: “Esimene naine suri ära, teine laskis minu juurest jalga ja kolmanda juurest lasksin ise jalga.”
Kui viimne kohtujärg lähedal, vaatab ta aga nii endasse kui minevikku sügavamalt ja tõsimeelsemalt. Vesteldes oma jumalaga, tunnistab Johannes meieisapalve vahel nii talle kui iseendale, mida valesti ja halvasti on tehtud, kahetseb sedagi, et polnud oma esimese, ammusurnud naise ega ka oma lapse vastu, kellest ta ammu midagi ei tea, kuigi hooliv. Ja tunnistab, et on kahele koduta lapsele isa eest olles püüdnud pisutki kergendada patukoormat, mida tunneb enesel olevat.
Igavese rõõmu ja nooruse maa?
Nende ühiselt veedetud talvel on Johannes lugenud Joelile ja Mariale iiri muinasjuttu, mille kandev motiiv on soov jõuda igavese nooruse ja rõõmu maale, kus on soe ja kus pole ränki muresid.
Vana mehe igavikuteedele mineku järel püüavad lapsed oma leinast üle saada, ei kaota tuleviku suhtes lootust ja hoiavad meeles eesmärki jõuda kord sellisele unistustemaale. Kas see tähendab optimismi ja jõudu oma plaanid ja unistused raskuste kiuste täide viia või midagi muud, jääb iga vaataja otsustada. Aga niikaua, kui maailmas jätkub ligimesearmastust ehk Johannese-taolisi jumalakartlikke inimesi, püsibki ju lootus ja optimism, mis elus edasi aitab.
Jaan Tooming autori ja lavastajana huvitav
“Mulle väga meeldib Jaan Toomingaga töötada,” tunnistas Rein Annuk, kes sai kord tuule tiibadesse Tabivere harrastusteatrist. Nüüdseks on ta juba aastaid mänginud peaosi ja muid tähelepanuväärseid karakterrolle nii Tartu Vilde teatris kui mitmes projektilavastuses, nagu oli ka äsja Tartu linnaraamatukogus publikule tasuta antud etendus.
„“2012 lavastas Tooming Vilde teatris Jüri Kaldmaa “Ärdunsoldan 2012”, mis oli kantud tol ajal aktuaalsetest maailmalõputeemadest ja kus ma kehastusin, või nagu Jaan ütleb, moondusin 72aastaseks jalutuks ja pimedaks vanameheks. See oli füüsiliselt ja vaimselt väga pingutav roll nagu äsjane Johanneski. Kuigi füüsiliselt staatiline (Johannes ja lapsed istuvad terve etenduse vältel kolmekesi madratsil, mis on ainus lavakujunduse element – K. N.), võtab see roll füüsiliselt päris läbi. Eriti muinasjutu lugemine ja lõpustseen ehk suremine. Sisemine pingestatus on niivõrd suur, et see mõjub ka füüsisele. Ma ei saa üle ega ümber faktist, et Jaan Tooming on geniaalne autor ja lavastaja. Olin näidendi alguses oma rolliga veidi raskustes: Johannes pidi olema justkui kommionu. Siis ütles Jaan ühes proovis, et sa tee Jõuluvana ja Karlssonit. Ja see sobis mulle. Algselt oleks pidanud kogu tükk olema olustikulis-psühholoogiline, liikumisega, kuid mõnedel põhjustel ei olnud see võimalik ja Jaan muutis selle absoluutselt staatiliseks. Ja tundus, et see töötas. Loodan, et koostöö Jaan Toomingaga jätkub. Kuna riigiteater teda millegipärast kardab, siis püüabki ta ennast teostada projektiteatris,” rääkis Rein.
Markus Huul ja Carolina Kiisk, samuti Birgit Kööbi, kellega Carolina rolli jagab, on väga noored ja väga tublid näitlejad, kelle Jüri Kaldmaa leidis Tartus tegutsevatest noorte teatristuudiotest kevadisel kooliteatrite ülevaatusel. Markus õpib Polygoni Teatrikoolis, mis tegutseb nii Tallinnas kui Tartus, Carolina osaleb Tartu Lille Maja noortekeskuse näitemänguringis.
“Joelit ja Mariat” on trupil plaanis Tartu linnaraamatukogus etendada ka veel uuel aastal, sest publiku huvi oli suur.
JAAN TOOMING
JOEL JA MARIA
Lavastajad Jaan Tooming ja Jüri Kaldmaa
Mängivad
Birgit Kööbi või
Carolina Kiisk
Markus Huul
Rein Annuk
KAIE NÕLVAK
