Mõned päevad tagasi põrkasin linnas kokku kahe ammuse tuttavaga. Polnud tõesti kaua näinud. Mõlemad on vitaalsed pereemad vanuses 50 +, lapsed suureks kasvatatud, üks juba vanaema.
Kümne minuti jooksul kallasid nad mind üle infoga oma viimaste aastate elust ja tegemistest. Eestlastele ebatüüpiliselt positiivse jutu sisse kõlas ühe neist, kolme lapse ema igatsus näha sagedamini oma suurt last, kes elab Austraalias. “Skype `is vähemalt saate rääkida?” küsisin.
Proua nentis, et kõikides maailma nurkades polegi võimalik tuhandete kilomeetrite tagant iga kell soodsalt suhelda. Tasakaalustamaks maailma tehnoloogilisi vajakajäämisi kohalike probleemidega, läks jutt pensionile. Meie pika kirgliku diskussiooni saab kokku võtta lühidalt: kui meie ükskord pensionile jääme, võiks pensionid küll suuremad olla! “Sotsiaalmaksu maksame ju kogu aeg!” Vaat nii!
Pension tõuseb viie protsendi võrra
Minu vestluskaaslased kuuluvad generatsiooni ja aega, mida iseloomustavad inimeste pikem eluiga, väiksemaarvulised peale kasvavad põlvkonnad, üha kõrgemad ootused sotsiaalsüsteemi suhtes ja samas kahanev maksumaksjate arv pensionisüsteemi ülalpidamiseks. On selline ütlus: kui mehed räägivad tulevikust, siis jumalad naeravad. Seepärast räägin kõigepealt lähemast ajast.
Majanduslangus ja finantskriis on sõnad, mida enamik meist meelsamini tagantjärele võõrkeelseks abrakadabraks peaks. On siiski mõneti kergendav teada, et oleme osanud langusest ja kriisist tulenenud olukordadega toime tulla. Kulude kokkuhoiu ja kärpimise järel saab jälle rääkida pensioni tõusust järgnevatel aastatel. Põhjuseks paranenud tööhõive ja sotsiaalmaksu parem laekumine. Niisiis tõusevad 2013. aastal pensionid viie protsendi võrra.
Kui keskmine vanaduspension on umbes 320 eurot, siis aastas lisandub arvele 200 eurot. Pensionid saavad tõusta üksnes siis, kui palgad tõusevad. Sellist arengut prognoositakse praegu tunduvalt suurema kindlusega kui veel aasta tagasi. Kuigi üldine majandusruum ei anna põhjust suurejoonelisi plaane kavandada.
Paljud pensioniealised töötavad edasi
On teada tõsiasi, et väga paljud pensioniealised inimesed töötavad. Olgu põhjuseks majanduslik vajadus, pensioniealise mehe või naise vajalikkus tööturul või siis tahe ja võimalus ühiskonnas jätkuvalt aktiivne olla. On kohane meenutada, kuidas see mõjutab pensioni maksuvabastust. Igal inimesel on õigus üldisele maksuvabale tulule suuruses 1728 eurot aastas ehk 144 eurot kuus. Samuti on pensionäridel lisaks pensioni osas õigus täiendavale maksuvabale tulule 2304 eurot aastas ehk 192 eurot kuus. Kokku on pensionäridel õigus saada tulumaksuvaba tulu 4032 eurot aastas ehk 336 eurot kuus.
Nõnda on siis neil pensionäridel, kes ei tööta, ühes kuus pension maksuvaba 336 euro ulatuses. Töötavatel pensionäridel on pension tulumaksuvaba 192 euro ulatuses, juhul kui ta kasutab palgasaamisel ära selle 144 eurose vabastuse. Keskmiseks vanaduspensioniks 2013 tuleb pisut üle 332 euro. Ka 2014. aastal tõuseb pension vähemalt sama palju kui järgmisel aastal. Pensione Eestis ei vähendata, isegi siis, kui pensioniindeks on alla 1,0.
Elanikkond vananeb nii meil kui ka mujal
Tulles tagasi alguse juurde. Kümne aastaga, vahemikus 2003-2013 on pensionid Eestis kasvanud kolm korda. Kümmekonna aasta pärast, kui minu tuttavad prouad pensionile jäävad, ei pruugi sama muster korduda. Oleme osa vananevast ja väikese sündivusega Euroopast. Aga ka Aasiast. Näiteks Jaapanis ja Lõuna – Koreas kasvab üle 60-aastaste inimeste osakaal enne sajandi keskpaika üle 40 protsendi.
Mõistmaks neid protsesse paremini, olgu võrdluseks kas või aasta 1950, siis oli üle 60-aastate arv kaheksa protsenti. Kahjuks oli osa süüd ka sõjal. Kas lohutaks meid teadmine, et veel mõni aasta tagasi sai maailmas vanaduspensioni vaid üks inimene kümnest! Vaevalt! Igal juhul on järgnevate aastakümnete jooksul suures osas arenenud riikides üks tõsisemaid sotsiaal- ja majandusprobleeme, kuidas tagada pensionisüsteemide jätkusuutlikkus. Lihtsamalt öeldes: kuidas jaksavad meie lapsed ja lapselapsed oma sotsiaalmaksudega eelmisele põlvkonnale rahuldavat pensioni maksta. Igatahes on see Euroopa avalikule sektorile järgnevate aastakümnete jooksul üks kõvemaid pähkleid.
i
URVE TIIDUS, riigikogu liige, Reformierakond
