Naabrimees ütles, et ta hakkab puu otsast õrnalt talveõunu maha võtma. Minul on silme ees sotsialistliku realismi laadis tabelid, reipust ja kodutunnet sisendavad. Need riputati koolis tahvlile, seal oli kujutatud, kuidas terve pere redelitel õunapuudel turnis ja õrnalt kaunidusi kotti paigutas…
Enamik õunapuid kannavad nüüd vaid lehti — õunad on ära söödud, mahlaks tehtud või ka mädanenud. On jäänud ilus lõppvaatus ja ei pea kartma, et mõni õun puu otsa jääb! Sama puu küljes on üks ubin nii kõvasti oksa küljes, teine tuleb kergelt pihku… Võtsin kõige punasema ŽTalvenaudinguŽ, lootes, et ka viljaliha on küpsem ja pehmem. Aga hoopis kõvem oli kui mõnel rohelisemal! Pole raske arvata, millal talveõunu kõige parem süüa on…
Mina oma vanuselises muganduses korjan otse kasti need õunad, milleni küünib käsi. Redelite ja taburettidega möllama ei hakka. Pealegi olen lugenud, et isegi raamatukogus on redeliga kõrgelt raamatuid võttes surnuks kukutud. Mitte et ma seda nii väga kardaksin, aga minu halvasti lõigatud õunapuude võrad on väga tihedad ja pole selleks sobivad. Meeldivam on kummarduda. Ülejäänud lasen südamerahuga maha kukkuda, siis on hommikul põnev ringkäiku teha ja uurida, mis öö jooksul juhtunud on. Ja korralikku mängida, jõuda ette hiirtest ja harakatest, enne kui need õunad auklikuks töötlevad.
Värvulisi rändlinde-õunahuvilisi ju enam pole. Suveõunad proovisid küll rästad kõigepealt ära.
Hommikuti on mõnus teha oma valdustes tiir, paar õuna otse puu alt korjata ja ära süüa. Rohu peale kukkunud on ju puhtad, ainult mutid oma hunnikutega rikuvad vahel mängu — juhtub, et just kõige kenam õun on kuhilas külje mullaseks saanud.
Ühel suvel sattusin külla, kus koos teiste külalistega sai tehtud väikesed talgud. Vedasime tohutud kärutäied ilusaid ja mädaseid õunu läbisegi kraavi — ei saanud nendega hakkama…
On ju soovitatud, et kõik õunad tuleb kokku korjata, midagi puu alla mädanema ei tohi jätta. Muidu levivad hallitused, haigused.
Hea, kui õunaaias on suve-, sügis- ja talvesordid tasakaalus ja on nii noori ja vanemaid puid.
Tean üht aeda, kus on korralikud vanad puud, aga teist aastat pole ainsatki õuna. Kas kõik puud korraga said nii vanaks? Minul endal on küll paar puud, millel õieti tüvegi pole, ühes oksaaugus pesitses väänkael, aga saagikus on hea. Vana, aga tubli.
Kui niikuinii tuleb kõik õunad ära korjata, siis ongi parem seda teha esimesel võimalusel, kui vilju veel kasutada saab. Kasvõi kuivatada, praegu võib ju nõrgalt ahju kütta ja ühe ööga kuivavad ära! Aga ükskord mu termomeeter, milleks oli käsi, eksis, ja õunalõigud olid hommikuks söestunud!
Paar aastat tagasi sattusin botaanikaaeda, kus parajasti oli õunasortide näitus. Sai proovida maitset, osta istikuid. Oli seal uhkeid ja maitsvaid! Lapsepõlves elasin linnas, siis oli õun küllalt suur luksus, jõulukuuskegi kaunistati nendega…
Mul on üks lemmikpuu, mille sordi nime ma ei tea, maitselt parajalt magushapu, viljaliha jahune. Puu ei ole sel aastal väga saagikas, ka manulised eelistavad seda, kui on maas valida, mida võtta… Viimaseid õunu hoiab ta aga väga kiivalt, nii et pean hommikuti puud raputama, et mõni kätte saada. On tore aeg, looduse tasumise tund. Saad olla otse kontaktis “tootjaga”, puuga. Ei pea kuskilt panipaikadest taga ajama ning vahel pettuma, kui juba mädaneb või hiired pudistama pääsenud.
i
EHA NÕMM
