Mõne päeva eest avati pidulikult Põltsamaa vallas tegutseva Õnne Piimakarjatalu uus laut. Selline investeering pole loomulikult naljaasi, raha tuli taotleda PRIAlt ja võtta laenuks pangalt. Talu esmane ülesanne on tehtud kulutused võimalikult ruttu tasa teenida ja kuidas muidu see võimalik oleks kui ikka oma toodangut targalt turustades.
Tänapäeval on mõisted nüüdisaegne ja loodushoidlik peaaegu sünonüümid ja seda suunda järgitakse Õnne Piimakarjataluski: katustelt kogutava vihmaveega pestakse hoone põrandaid ja seinu. Samuti ei olda siin seda meelt, et lüpsikarja külmas laudas pidama peaks, kuigi lehm seda hästi talub. Mugav tal kindlasti ei ole, kui jäine tuul talvel üle turja kihutab. Õnne nime kandvas talus võiksid ju õnnelikud olla kõik, sestap on uue hoone katus soojustatud ja aknadki tihedalt kaetud.
Ikka jääb siin-seal mõnest jutust kõrva kinni lause, nagu võiks lihtsameelsust, nüüdisaegse tehnika halba tundmist ja lausa harimatustki ennekõike maamehega seostada. Tegelikult on asjad meil pigem vastupidi. Need mehed ja ka naised, kes praegu edukalt põldu harivad, liha ja piima toodavad ja sealjuures oma kulud ja tulud kontrolli all hoiavad, on kahtlemata mitu korda nutikamad keskmisest “linnavurlest” ehk palgatöölisest. Sest kes teab neist paremini, kuidas kirjutada rahataotlusi, kuidas ajada asju pankadega, kuidas hankida infot “viimase peal” põlluharimismasinatest ja nii edasi. Ning kõige selle juures ollakse veel ka elurõõmus ja kultuurilembene.
27. september 2011
