Pärnu haigla kvaliteedijuhi magistritööst avaldatud info tõi paljudele kananaha ihule: meditsiinis tehtavate vigade tõttu surevat Eestis aastas 1500 inimest. Üle 12 000 inimese saab ravimisel kasu asemel kahju.
Nagu tavaliselt, vastutajaid pole.
Positiivne on vähemalt seegi, et vaatamata jõulisele ringkaitsele on hakatud puudustest rääkima.
Jutt madalatest palkadest ja alarahastamisest ei vasta tõele
Numbrilised näitajad pole alati võrreldavad. Öeldu kehtib ka nende arvude kohta, millele tuginedes tervishoiule hinnanguid antakse.
Väited, et Eesti tervishoid on alarahastatud ja arstide töötasu madal, ei pea vett.
13,4 protsenti riigieelarvest (üle viie protsendi SKTst) kulub tervishoiule. Hariduskuludeks eraldatakse 11,6 protsenti. Ravikindlustusele suunatavad summad on kasvanud. Haigekassa eelarve võrdub 18 protsendiga riigi maksutulust. Kulude kasvule vaatamata pole positiivseid tendentse märgata.
Tervishoiutöötajate töötingimuste ja töötasude üle pole põhjust nuriseda. Paljudel ühiskonnas puudub sissetulek, suurel osal ei piisa sellest toimetulekuks.
2009. aasta märtsis läbi viidud palgauuringute järgi oli arstide keskmine kuupalk 26 498 krooni. Kui ka sellist palka madalaks peetakse, siis tuleks kaaluda ameti vahetamist.
Arstkonna esindajad võiksid endale teadvustada, et kogukonna panus nende heaolu tagamisse on hindamatu. Tasuta haridus, ühiskonnaliikmete lugupidamine, kõrge töötasu ja võimalus eneseteostuseks on väärtused omaette. Ihaldada võib ju ka enamat, kuid reaalsus teeb korrektuure.
Tohtrite panus tagasihoidlik
Uuringute järgi on raviteenuse (tohtrite panus) mõju rahva tervisele tagasihoidlik — erinevatel hinnangutel 10-20 protsenti. Rahvuslikku jõukust ja tervishoiu korraldust (vähene orienteeritus ennetusele) arvestades on kulutused raviteenusele põhjendamatult kõrged.
Hinnangud on alati subjektiivsed, sõltudes kuulumisest ühte või teise huvigruppi.
Huvirühmi on tervishoius kolm: teenuse saaja ehk patsient; teenuse osutaja ehk töövõtjast teenindaja ning riik, kes kogub makse ja rahastab.
Patsiendi roll kolmikus on kõige tagasihoidlikum, see piirdub konstateerimisega. Teenuse osutaja on bossi rollis, kelle võimuses on korrektsioonid lähenemistes. Riigi roll piirdub rahakraanide keeramisega (maksuraha kogumine ja selle jagamine) ning isiklikule kasule orienteeritud osapoole saamahimu ohjeldamisega.
Huvide erinevustest tulenevalt ei suju osapoolte koostöö – ressursse kasutatakse ebaefektiivselt, tulemuslikkus on kahtlane.
Eesti elanike panus raviteenuse rahastamisse on teistest kõrgem. Kui New Yorgi osariigis kulutavad elanikud tervisekindlustusele kolm kuni kaheksa protsenti palgast (pensionäridele ja kindlustamata erakorralise abi vajajatele on see tasuta), siis Eestis tuleb loovutada 13 protsenti. Raviteenuse kvaliteedid pole võrreldavad. Meditsiinipersonal ookeani taga on viisakas, ravijärjekorrad olematud, tulemuslikkus tunnetatav.
Kõrge maksustamise kõrval eristub Eesti ka elanike suure ravikulutuste omaosaluse poolest (24 protsenti). Omaosaluse tuletamisel pole arvestatud summasid, mida tehakse kvaliteetsema teenuse osaliseks saamiseks. Tegemist pole tühiste summadega.
Meenub soliidse härrasmehe aastatagune pihtimus, millest selgus, et vaatamata kehtivale tervisekindlustusele tasus ta vastuvõtul 1000 krooni. Ravimite pikaajalise tarbimise asemel suunati ta seetõttu operatsioonile. Südamerike viis härrasmehe manalateele, täpsustamata jäigi, kas tegemist oli ühekordse või korduva kontributsiooniga.
Teise näite tooksin lähedasema inimese kogemustest, kelle sisekõrvad on põletikele vastuvõtlikud. Ebameeldivuste (pikad järjekorrad, ükskõikne suhtumine) vältimiseks eelistab tema eravisiite. 500 krooni tagab parema teenuse.
Toodud näited on omased postsotsialistlikele ühiskondadele, mille hulka ka Eesti kuulub. Ukrainas pidavat haiglaravil teenuse saamiseks lisamaks lausa normiks olema.
Toodud näited kinnitavad, et raviteenuse kulud Eestis ületavad statistilisi näitajaid, mistõttu pole meid põhjust heaoluühiskondadega võrrelda.
Tuleb rõhuda kvaliteedile
Riigi seisukohalt pole tervishoiu üle nurisemiseks põhjust — kulutused on tuludega tasakaalus, süsteem toimib. Statistilised kulutused tervishoiule on küll heaoluühiskondadega võrreldes mõnevõrra madalamad, kuid häbenemiseks pole põhjust. Eriti veel, kui arvestada varjatult liikuvaid summasid.
Raviteenuse osutajate (arstide) arvates peaksid teised osapooled (patsiendid, riik) nende pilli järgi tantsima. Teenuse kesisust põhjendatakse rahapuudusega, vigu oma tegemistes ei tunnistata.
Arstkonna soleerimise mõju Eesti tervishoius on tuntav, eesmärkidest ja vahenditest on valminud segapuder. Tervishoiu eesmärgiks peaksid olema tervelt elatud aastad, paistab aga, et eesmärk on arstkonna kapriisidele järele andmine.
Lisaraha nõudmine ravisüsteemi pole põhjendatud. Ravikulutused on kõrged, postsotsialistlik lähenemine (raha liigub varjatult, ennetuse asemel orienteerutakse ravile) kahandab tulemuslikkust.
Lisaraha taotlemise asemel tuleks rõhuasetust muuta, teha pööre kvantiteedilt kvaliteedile. Ravikulutuste vähendamine ennetustegevusega, sümptomite peitmisele ehk haiguse kroonilise vormi kujundamisele tehtavate kulutuste vähendamine oleks innovatsioon meditsiinis.
i
EUGEN VEGES
