Võtsin pisut aega, et kultuuriajakirjadesse süveneda: Looming, Vikerkaar, Keel ja Kirjandus. Ega mul pidevaks lugemiseks aega olegi, vahest Sirbil ja Akadeemial suudan enam-vähem pilku peal hoida. Aga Eesti kultuuriajakirjade rikkalik mitmekesisus on endiselt kiiduväärne. Sealjuures ei ole näiteks ettetellijate arvud masu ajal väga palju langenud. Ja kui ka tiraažid on mõnetuhandelised, on nende väljaannete mõju ja tegelik loetavus palju-palju suurem. Kõik see toimib suhteliselt vähese, isegi väga vähese riigipoolse rahastamisega.
Eelarveridu aastakaupa kõrvutades on tegemist langeva joonega – nagu see praegu on kõigis valdkondades. 2008. aastal eraldati sihtasutusele Kultuurileht riigipoolset toetust 17,7 miljonit krooni, sel aastal 15,3 miljonit krooni ja tuleva aasta eelarvesse on planeeritud 13,9 miljonit krooni. Tagasiminek käib umbes 10-protsendilise sammuga. See puudutab kokku koguni kolmeteist väärika väljaande saatust. Õpetajate Leht ja Haridus saavad lisatoetust haridus- ja teadusministeeriumilt ning Diplomaatia kaitseministeeriumilt.
Juurde tuleb arvata Kultuurkapitali toetustest tulevad honorari- ja muud rahad, kuid Kultuurkapital omakorda liigub veel järsemas languses. Lisaks olen jätkuvalt seisukohal, et Kultuurkapitali asi ei ole toetada institutsioone, vaid loomingulisi projekte. Tihti on ta tegelikkuses muutunud eelarveaukude lappimise vahendiks.
Aastast aastasse on kordunud seegi, et Riigikogu fraktsioonid (IRL, mu mälu järgi ka rohelised, sotsid) on püüdnud eelarve menetlemise käigus kultuuriväljaannetele lisaraha suunata. Säärane muudatus on ka tänavu tulemas, kuid üldise kitsikuse tõttu piirdub see lisaraha poole miljoni krooniga.
Kindla peale võib meilgi leiduda tehnokraate ja ignorante, kes arvavad, et kui päevalehtedes juba raamatuarvustused ilmuvad, siis pole ajakirjadele lisaraha anda vaja. Ja Sirp peaks avaldama lühemaid artikleid rohkemate piltidega, et ise turukonkurentsis toime tulla.
Paraku läheb sellises mõttekäigus kaduma see iva, miks meil üldse on pikemate artiklite ja üksikasjalisema teemakäsitlusega omakeelset kultuuriajakirjandust vaja. Väikerahva omakultuuri hoidmine on luksus, millele tuleb tihti peale maksta. Nood ajalehed-ajakirjad on vajalikud kasvõi selleks, et professionaalne arutlemise ja kirjutamise tase ei langeks.
Isegi kui kultuuriajakirjandus on kultuuriministri jaoks üsna kõrvaline ja väike valdkond, tahan kiita Eesti senist kultuuripoliitikat selle eest, et nood väljaanded on alles ja täiesti sõltumatud. Jah, seda tõdemust võib ka irooniana võtta. Aga see polegi nii enesestmõistetav, kui arvestame, et paljude ministeeriumide kaudu liiguvad siiani meediasummad, millega tehakse kõikvõimalikke vahe- ja muid lehti, buklette ja ajakirju, tellitakse isegi saateid. Ikka selleks, et oma valdkonda edendada ja populariseerida.
Kui aga Euroopa kultuuripealinnaks pürgiv, kuid selle rahastamisest peaaegu loobunud Tallinna linn kasvõi kümnendiku oma häbitust propagandarahast kultuuriväljaannetele annetaks, siis elaksid viimased praegusega võrreldes peaaegu või sees.
Tahaks lõpetada millegi praktilisega. Praegu on ettetellimiste vormistamise aeg ja kindlasti sobiks mõne kultuuriväljaande aastatellimus sussi sisse või jõuluvana kingikotti.
ANDRES HERKEL, Riigikogu liige, IRL
