Jõgeva kultuurikeskuses tähistatakse täna viiekümne aasta möödumist selle hoone avamisest. Kui viimasele poolsajandile tagasi vaadata, siis tuleb tunnistada, et see maja on Jõgeva ja selle ümbruse rahvast hästi teeninud, on siis ajad olnud, millised tahes.
„Oodatud silmapilk. Rõõmustas isegi laisk peolkäija, sest juba pikka aega on üksteiselt küsitud: „Millal see ometi ükskord valmis saab?“
Arvasite õigesti, jutt on Jõgeva uuest kultuurimajast, mida rajoonikeskuse rahvas möödunud laupäeva õhtul avamas käis.
Juba vestibüülis on näha, et neljasajast istekohast täna ei jätku. Ent ka see rahvahulk mahub lahedasti avarasse vestibüüli ja jalutussaali. Saaliuks on esialgu suletud. Ukse ette tõmmatud lint varjab kultuurimaja kõige tähtsamat paika saladuskattega. Seniks uuritakse seda, mis silma jääb: vestibüüli eri värvi seinu ja lagesid, silmitsetakse ennastki suurtel peeglitahvlitel ja jäädakse rahule nii ehitajate kui ka enestega. (…) Jaa, see kõik on midagi muud kui vana seltsimaja neli seina,“ kirjutas toimetaja asetäitja Evald Jõgis Vooremaa eel-eelkäijas, ajalehes Kolhoosnik 2. veebruaril 1961. aastal.
Uue kultuurimaja valmimist oli kohalik kultuurirahvas tõesti pikisilmi oodanud, sest vanas, 1908. aastal seltsimajaks ehitatud kultuurimajas oli ruumi napilt ja tingimused nigelad. Võib-olla oleks uus maja ehitamatagi jäänud, kui toonane rajooni kultuuriosakonna juhataja Vambola Asper, kes agitbrigaadi juhi ja pillimehena ka ise taidluses kaasa lõi, poleks välja mõelnud kavalat käiku, kuidas selle ehitamiseks kõrgemalt poolt raha, fonde ja limiite välja tingida. Kultuurimaja jaoks nimelt raha ei tahetud anda, agro-zoopropaganda hoone jaoks aga küll. Ning sellise nime all Jõgevale ning teistessegi rajooni linnadesse, Põltsamaale ja Mustveesse siis kultuurimaju ehitama hakatigi: enam-vähem ühel ajal ja ühe projekti järgi.
„Ega selles nimes õieti midagi valesti olnudki: peaaegu kõigil jõgevlastel oli sel ajal oma aiamaalapp ning kuurinurgas peeti kanu ja seapõrsast. Kits, lehm ja hobunegi polnud siinsetes majapidamistes haruldased. Nii et põllumeheks ja karjakasvatajaks võisid end pidada enamik taidlejaid ning uues majas pidi käima hakkama ka maarahvas,“ ütles Jõgeva kultuurikeskuse praegune juhataja Airi Rütter.
Nagu Evald Jõgise artiklist nähtub, oli hoone avamise ajaks selle veider varjunimi juba unustatud ning kõik, ka tähtsad ülemused rääkisid rahulikult kultuurimajast. Ehitatud sai see soodsasse kohta Jõgeva kesklinnas. Enam-vähem samas paigas oli kunagi seisnud doktor Dreubladti maja, mis sõjas hävis. Jõgeva linna elanikud käisid kultuurimaja ehitajatel ühiskondlikus korras abiks. Selle eest, et kultuurimaja lage ümbrus kenasti haljastatud sai, võlgneme Airi sõnul tänu 1960. aastate keskel kultuurimaja juhtinud Adolf Petraudzele. Tema omaalgatuslikust pargiistutamisest tõusnud toona veel paras pahandus, aga nüüd võime selle teo üle üksnes rõõmu tunda.
Taidluse kuldajad
Muidugi lõi niigi heal järjel taidlus uue maja avaramates tingimuses veelgi enam õitsele. Muid vaba aja veetmise viise oli siis veel napilt ka. Kuldajad olid nii segakooril Laulik, mida juhatas Elvi Kotkas, kui ka Aleks Raja juhendatavatel rahvatantsurühmadel. Näiteringe tegutses parematel aegadel aga suisa kolm: üht juhendas Ene Pastarus, teist Ellart Randoja ja kolmandat Endel Kundla. Tegutsesid ka nais- ja meesansambel, estraadi-, puhkpilli- ja rahvapilliorkester, nimekad duetid Elli Kink (Zimmer)-Meinhard Alla ning Endel Sarapik-Meinhard Alla.
„Kõiki kollektiive, juhendajaid ja kultuuritöötajaid kes Jõgeva kultuurielus tollal ilma tegid, ei jõua ka kõige parema tahtmise juures üles lugeda,“ kinnitas Airi. „Aga kui staazhikamate taidlejatega 1960. aastatest juttu tuleb, siis ei saa nad kuidagi üle ega ümber tollasest kultuurimaja kunstilisest juhist Leida Latserusest, keda jätkus nii näitelavale kui ka õhtujuhi rolli. Ilmselt oli ta lihtsalt nii sarmikas tegelane, et teda pole Jõgeval tänini unustatud. Praegu elab Leida Latserus-Pärlin Tartus ja tänasel peoõhtul on ta igatahes kohal olla lubanud.“
Kui paljud kunagised kultuuritegijad on Jõgevalt või maisest elust üldse lahkunud, siis üks 1961. aastal avatud majas kohe ringe juhendama hakanuid on endiselt selle majaga tihedalt seotud. See on Jõgeva linna aukodanik Asta Paeveer.
„Uue kultuurimaja algusaegadel tegutses meil suur lastering, kus harrastati nii tantsu, laulu kui etlemist,“ meenutas Asta. „Linna lasteaed oli siis väike ja koduseid lapsi, kes lasteringi näol lisaväljundit vajasid, palju. Käisime nende lastega kontserte andmas ka Põltsamaal, Mustvees ja mujal.“
1962. aastal hakkas Asta juhendamisel tegutsema üks kultuurimaja teenekamaid ja kauem vastu pidanud kollektiive, meesansambel Sõprus. Kolmekümne tegutsemisaasta jooksul muutus isegi selle koosseis suhteliselt vähe. Sel ansamblil oli kahel korral au isegi Moskvas esineda: 1967. aastal Eesti
„Ansamblis oli väga mõnus õhkkond ja mehed andsid rohkesti iseseisvaid kontserte. Nad ütlesid, et kolme laulu pärast mingis kirjus kavas ei hakka nad kodunt välja tulemagi,“ meenutas Asta Paeveer.
Ilusad mälestused on tal ka tööveteranide segakoorist Tungal, mis asutati 1967. aastal ning mille eestvedamisel toimusid kultuurimajas nn kodutareõhtud.
„Ehkki eestvedajateks olid pensionärid, tulid neile õhtutele meelsasti ka noored, sest neile meeldis sealne muhe õhkkond ning vanad tantsud, mida õpiti ja tantsiti,“ ütles Asta. „Kui asi nii hulluks läks, et kõik soovijad kodutareõhtutele ära ei tahtnud mahtuda, ütles toonane täitevkomitee esimees: „Eks te siis keelake noortel oma õhtutele tulla.“ Aga meie ütlesime vastu, et me just tahamegi noori oma õhtutel näha.“
Kolm punast maja
Segakoori Tungal kohta ütles Asta musta huumori noodiga hääles, et see lihtsalt suri lõpuks välja.
„Naisi oleks ehk veel ritta panna olnud, aga mehed olid juba enamasti kõik surnud. Nii et kui mina kunagi ära suren, siis tööpõld saab mul taevasel laululaval lai olema: mind on seal ju ees ootamas terve Tungla koor ja mitu Sõpruse ansambli liigetki,“ ütles Asta muiates.
Kui selle maja taidlusest võib enamasti ikka rõõmsas toonis rääkida, siis muus mõttes pole selle kohal taevas sugugi ainult pilvitu olnud. Nõukogude ajal tuli kultuuritöötajatel ju pidevalt nuputada, kuidas teha oma tööd nii, et rahvas rahul oleks ning ka läheduses asuva kolme „punase“ maja — partei rajoonikomitee ning linna ja rajooni täitevkomitee — tähtsatel tegelastel ka ütlemist poleks.
Et kultuurimaja ehituskvaliteeti soovida jätab, ilmnes ka juba mõned aastad pärast avamist. Näiteks 1965. aasta detsembris peetud aastavahetuspeo ajal vajus saali põrand sisse. Selgus, et põrandatalad olid otse mulla peale pandud ning mõne aastaga ära mädanenud. Nii tuli uut maja juba varakult remontima hakata.
Nukras seisus oli kultuurimaja ka 1990. aastatel. Küllap mäletavad paljud veel praegugi, kuidas saalis aknad seestpoolt kilega kaetud olid, et seal talvel natukenegi soojem oleks. Et raha kultuurimaja kordategemiseks nappis, tulid toonased linnajuhid välja mõttega kolida nii kultuurimaja kui ka Mustvee maanteel asuv laste- ja noortekeskus spordihoonesse Virtus ning müüa kultuurimaja hoopis maha.
Jäi alles
„Paljud on mind tagantjärele tänanud, et suutsin kultuurimaja Virtusesse viimise ära hoida, kuigi üksnes minu teene see loomulikult polnud,“ ütles Airi Rütter. „Mul oli palju häid abilisi, näiteks Mai Treial ja Jaan Järv, kes võimuhoobadele lähemal seisid. Toeks oli ka linnarahva laialdane toetus.“
Sellest, kui tähtis kultuurimaja linnarahvale tegelikult on, oli Airi aru saanud juba mitu aastat varem. 1991. aasta 1. jaanuaril toimus kultuurimajas nimelt disko, mille käigus sündmused korraldajate kontrolli alt väljusid: purjus pidulised peksid põrandale pudeleid puruks, rebisid kardinaid ja tegid muid hulle tükke.
„Me ei hakanud seda laga meelega kohe hommikul koristama, sest tahtsin kõigepealt lasta selle seisu fotograafil fikseerida,“ meenutas Airi. „Et ka maja ümber oli pudelikilde näha, astusid nii mõnedki inimesed majja sisse ja justkui kangestusi kogu seda rüüstetööd nähes: nad olid maja pärast tõeliselt mures ja õnnetud. Siis sain aru, et see on inimestele nagu püha paik, seda enam, et enne kirikla valmimist on siin ju ka jumalateenistusi peetud.“
Niisiis jäi Jõgeva kultuuritegijatele oma maja alles ning ligemale kümme aastat tagasi sai see ka põhjalikult remonditud.
„See mõte, et lükkame aga kultuuritöö koolimajadesse ja spordisaalidesse, on tegelikult sada aastat vana mõte,“ ütles Airi. „Sellepärast rahvas sajand tagasi omaalgatuslikult rahvamaju püstitama ju hakkaski, et kultuuritegemised ei tahtnud koolimajadesse enam ära mahtuda. Kujutage nüüd ette, et kultuurikeskust praegu ei oleks: kuskohas siis meie kandi pidulikumad sündmused toimuksid või kus teatrid külalisetendusi andmas käiksid?“
Airi Rütteri meelest on kultuurikeskusel just Jõgeval täita eriline roll. Põliselanikke on siin ju suhteliselt vähe, suurem osa rahvast on siia tulnud kusagilt mujalt.
„Kui linnarahval poleks sellist kooskäimiskohta nagu kultuurikeskus, oleks oma linna, kodupaiga tunne siin veelgi visam tekkima,“ ütles Airi, kes kultuurmaja ehk nüüdset kultuurikeskust juhtinud juba 22 aastat ehk kauem kui ükski tema eelkäijatest. „Täna tahamegi kõigi nendega, kes meie majas kunagi kultuuritöötaja, taidlejana või muul viisil tegutsenud, ühiselt vanu aegu meenutada ning mõelda, mida neist tuleviku tarvis õppima peaksime. Praegune seis, mil maja enam-vähem iga päev hommikust õhtuni proovide, huviringitundide, seminaride, koosolekute, näituste ja muude kultuuriüritustega täidetud, võib igatahes öelda, et seda maja on linnale väga vaja!“
Jõgeva kultuurikeskus
-
Ehitama hakati agro-zoopropaganda hoone nime all.
-
Avati 1961. aasta 28. jaanuaril Jõgeva kultuurimajana.
-
1. septembrist 1998. kannab Jõgeva kultuurikeskuse nime.
-
Praegu on kultuurikeskuses palgal 13 täiskohaga ja kaks osalise koormusega töötajat.
-
Kultuurikeskusel pole praegu ametlikult mitte ühtegi „oma“ taidlusringi, ent see-eest toimuvad seal Jõgeva Muusikakooli huviõppeosakonna tunnid, folklooriseltsi Jõgevahe Pere, rahvatantsurühma Kaaratsim, laulustuudio Viisivanker, tantsuklubi Stiil Jõgeva osakonna ja pensionäride ühenduse taidlusringide proovid ja treeningud ning klubi Reede ja õpetajate-pensionäride klubi kokkusaamised.
-
2010. aasta jooksul toimus Jõgeva kultuurikeskuses 419 kultuuri- ja muud üritust ning viidi läbi 1968 tundi proove.
RIINA MÄGI
