Jõgeva kultuurikeskuses tähistati möödunud reedel maja viiekümne viiendat sünnipäeva. Nii pidupäeva kontsertetendus kui ka hilisemad sõnavõtud näitasid, et linna ja linnaümbruse rahvale on seda maja väga vaja.
Kultuurikeskuse rahvas otsustas seekord, et isiklikke peokutseid seekord kellelegi ei saadeta, vaid antakse ajalehe ja müürilehtede kaudu teada, et kõik, kelle jaoks kultuurikeskus oluline, on külla oodatud.
“Enne pidu oli meil kaks hirmu: see, et külalisi suurt ei tulegi, ja see, et inimesi tuleb nii palju, et kõik ei mahu saali,” ütles kultuurikeskuse juhataja Ainar Ojasaar. “Nüüd on näha, et reaalsuseks sai pigem see teine hirm. Aga see valmistab meile suurt rõõmu: on hea tõdeda, et kultuurikeskusel on nii palju sõpru.”
Sünnipäevapidu algas kontsert-lavastusega, mille oli kokku pannud Valdi Reinas. Tema esitas ka “Kalevipoja”-ainelisi vahetekste. Kontsert-lavastuses astus üles lõviosa Jõgeva kultuurikollektiividest: meeskoor Mehis, Jõgeva kammerkoor, naisansambel Kuukressid, Kaitseliidu Jõgeva maleva ja Torma valla ühisorkester, kooliteater Liblikapüüdja, folklooriseltsi Jõgevahe Pere nais- ja neiduderühm, segarahvatantsurühm Kaaratsim, Jõgevamaa gümnaasiumi C-segarühm, Jõgeva muusikakooli tantsurühmad Föönix ja Slide ning rahvamuusikaansambel Tuustar. Viimane, tõsi küll, füüsiliselt kohal ei viibinud, vaid tervitas rahvast nii kontserdi alguses kui ka lõpus video vahendusel.
Juhataja Ainar Ojasaar ei andnud oma peokõnes pikka ülevaadet maja ajaloost ega sellest, mis maja seinte vahel praegu toimub, sest arvas, et saalisolijad teavad neid asju isegi. Selle asemel mõtiskles Ojasaar selle üle, kas ja miks Jõgevale kultuurikeskust üldse vaja on.
“See võib tunduda rumala küsimusena, ent tegelikult on olnud ajaloos ka hetki, mil on tõsimeeli arutatud selle üle, kas selle maja omamine on Jõgeva linnale vajalik ja jõukohane. Seetõttu on hea aeg-ajalt ikka uuesti sõnastada vastus küsimusele, kas ja miks,” ütles ta.
Kultuur on hing
Tema sõnul teevad rahvusest rahvuse oma riik ja kultuur. Nii, nagu inimene on tervik vaid siis, kui tal on terve keha ja terve hing, nii on ka rahvus elujõuline vaid siis, kui tal on olemas oma riik ja oma kultuur. Eesti kultuur on Eesti riigi hing ning see pole mingi tühitähi, vaid selle eest tuleb pidevalt hoolt kanda. Ning sellist rolli kultuurikeskus iga päev täita püüab.
“Head sõbrad, me tähistame täna Jõgeva kultuurikeskuse 55. sünnipäeva. Kas me saame tähistada ka 75. ja 105. sünnipäeva, see ei sõltu ainult poliitikutest, vaid ka kõigist meist,” sõnas Ojasaar. “Kas me leiame jätkuvalt tahet ja motivatsiooni siia kokku tulla, et kultuuri teha ja sellest osa saada? Kas me suudame selle motivatsiooni anda ka oma lastele? Kui me seda suudame, siis võime kindlad olla, et see maja püsib. Siis võime ka kindlad olla, et Jõgeval on hing ja Eesti riigil samuti.”
Ka Jõgeva linnavolikogu esimees (ja üksiti Jõgeva kammerkoori dirigent) Margus Kask meenutas kriitilist aega 1990. aastatel, mil linnavalitsus ja volikogu koalitsioon olid sisuliselt juba otsustanud, et kultuurikeskus suletakse ning müüakse äripindadeks. “Tookord leidus volikogus siiski inimene, kes kohtus ükshaaval teiste volikogu liikmetega ning veenis neid ümber mõtlema. Ning kui istungil hääletamiseks läks, olid kõik kultuurikeskuse säilitamise poolt,” ütles Margus Kask.
Kultuurikeskusel oli tollal teisigi veendunud ja tegusaid kaitsjaid, ent Kask pidas oma jutus silmas Jaan Järve.
Tvist ja šeik
Linnapea Aare Olgo meenutas kultuurikeskuse ajalugu lõbusamas toonis. Ta tõdes, et pole taidlemisega kunagi silma paistnud, ent sellele vaatamata on tal olnud rohkesti põhjusi seda maja külastada.
“Kui esimest korda siia tulin, siis sisenesin arvatavasti küljeuksest: sealt pääses raamatukokku, mis tollal veel kultuurimajaga ühe katuse all asus,” meenutas linnapea. “Hiljem hakkasin käima noortepidudel, mida minu noorpõlves peeti siin rohkem kui kord nädalas. Tollal tantsiti tvisti, šeiki, halligallit ja teisi taolisi tantse ning sellega kaasnes nii kõva trampimine, et aknaklaasid klirisesid ja kultuurimaja töötajad pidid meid aeg-ajalt korrale kutsuma.
Pereinimesena käisin 1980. aastatel siin tegutsenud pereklubis. Kui Gorbatšov vallandas alkoholismi vastu võitlemise kampaania, ei tohtinud ka seal kangem kraam avalikult laual olla. Paraku tekkis seltskonda just siis eriti palju ülemeelikus tujus inimesi, sest alkohol pandi lauale termostes ja joodi kohvitassist ning neisse mahtus ju palju rohkem kui pitsi ja pudelisse!
Vanemast peast olen siin veetnud pikki tunde bridži mängides ning saanud muu hulgas teada, et ka selle mängu käigus on võimalik peapõrutus saada. Tõsi, ise ma seda pole saanud, küll aga näinud, kuidas saadakse.”
Linnavalitsuse esindajatel oli kingituseks kaasas kolmesajaeurone tšekk, samas teatas linnapea, et linna eelarvesse on kultuurikeskuse jaoks planeeritud ka üks teine, sada korda suurem summa, tänu millele saavad maja külastajad varsti istuda palju mugavamatel saalitoolidel kui praegu.
Kultuurikeskuse sünnipäevapidu jätkus tordisöömise, folklooriseltsi Jõgevahe Pere rühmade tantsupõimiku ning tantsuõhtuga ansambli Vana Kallim saatel.
RIINA MÄGI
