Kultuuri suursündmustel on maakonna maine kujundamisel tähtis osa. Kuidas selliseid suurüritusi ladusamalt läbi viia, sellest räägivad Vooremaa vestlusringis Eesti esimese naiste tantsupeo peakorraldaja Airi Rütter, Alo Mattiiseni muusikapäevade peakorraldaja Maret Oja, Jõgevamaa rahvakultuuri spetsialist Pille Tutt, naiste tantsupeo ja Alo Mattiiseni muusikapäevade reklaami- ja turundusjuht Valdi Reinas ning Riigikogu liige Aivar Kokk.
Kui kerge või raske on suuremaid kultuuriüritusi korraldada?
Rütter: Mina ütleksin, et Jõgeva on tänuväärne koht, kuid pole samas selleks ette valmistatud. Elektrivarustuse, veevärgi, ööbimisvõimaluste ja toitlustamise poole pealt pole Jõgeva nii suurteks ettevõtmisteks paraku veel valmis. .
Reinas: Laulja või tantsija tuleb kohale, astub lavale ja läheb ära, kuid ka tema kohaoleku aeg tuleb meeldivaks teha. Mitte ainult publik, vaid ka esineja peab rahule jääma.
Rütter: Rabelemist oli naiste tantsupeoga palju, aga see läks ka asja ette. Kuigi esines puudujääke ja kõik ei läinud nii, nagu tahtnuks, tuleb ometi tagantjärele välja, et meile on kõik andeks antud, tagasiside on olnud ülimalt positiivne.
Tantsuõpetajate suvekoolis Väike-Maarjas ütlesin ma, et järgmist naiste tantsupidu ei pea tingimata korraldama Jõgeva. Kui keegi teine tahab korraldada, ega me vastu pole. Sellised kohad nagu Viljandi ja Haapsalu on märksa suuremad kui Jõgeva ja seal oleks nii suurt pidu märksa kergem korraldada. Ometi jäi Väike-Maarjas kõlama mõte, et kuna Jõgeva pidu oli niivõrd tore, võiks see jäädagi Jõgeva traditsiooniks.
Mis teeb korraldamise raskeks?
Oja: Tehniline pool, igasugused kokkulepped, finantsprobleemid. Töö algab palju varem, kindlasti aasta enne sündmust. See ei ole nii, et kui mais teha üritus, siis aprillis hakkan vaatama.
Ettevalmistus kestis kaks aastat
Rütter: Naiste tantsupidu hakkasime me ette valmistama vahetult pärast 2009. aasta suure merepeo lõppu, nii et see protsess kestis kaks aastat. On öeldud, et oleks pidanud veel varem alustama.
Tutt: Kui on julgus võtta vastutus, siis peab olema julgus ka anda vastutus. Naiste tantsupeo puhul olid vastutada julgevad kollektiivid olemas, kuid teisalt tundus, et ei juletud neile vastutust anda. Koostöö peaks minema vabamaks ja julgemaks. Maakonna ja vabariigi pidudel on pikk traditsioon, need toimivad tänu koostööle. Koostööd saab siis teha, kui seda tahetakse teha.
Rütter: On erakordne, et nii suur hulk inimesi teeb vabatahtlikkuse alusel nii suurt tööd ilma selle eest midagi saamata. Näiteks tantsude autorid, kellelt tuleks tantsud välja osta, ei tõsta kisa, kui me ei suuda seda raha välja maksta. Midagi me muidugi suudame, aga mitte nii palju, kui peaks. Kui ühelt poolt on nii palju head tahet, siis teiselt poolt jällegi on palju umbusaldamist ja saamahimu ka. Samas peaksid kõik vallad ja linnad olema üliõnnelikud, et meil on nii palju ettevõtlikke inimesi, kes heast tahtest on valmis selliseid pidusid korraldama.
Kokk: Jõgeva piirkond peab olema tõesti väga õnnelik, sest väga paljud inimesed teevad vabatahtlikult suuri asju. Kui jätaks ära Alo Mattiiseni päevad, Betti Alveri päevad, naiste tantsupeo, maakonna tantsu- ja laulupeod, mida tehakse vabatahtlikult, siis mis alles jääb?
Kui tegime esimest kala- ja veefestivali, Peipsiäärsete laulu- ja tantsupidu, siis tunnetasin, kui palju loobitakse kaikaid kodaratesse. Mõnele ei olnud see tähtis, kuidas üritus ära teha, vaid läbi aasta läks aur ühe asja peale — kuidas pidu ära jätta, sest see olevat täiesti mõttetu. Kuidas ei saada aru, et tehakse midagi väga suurt? Ükspuha, kui hästi see lõpuks õnnestub, tegelikult tahetakse midagi korda saata. Samas ollakse ka kahepalgelised, sest kui viimaks on avamine või tänuüritus, siis kõik tulevad ja räägivad, kuidas “meie tegime”.
Sanktsioone pole ja stiimul puudub
Mõnikord tahaks püsti tõusta ja karjuma hakata, kui jälle kembeldakse, kas see või teine on õige inimene korraldama. Kui keegi suudab idee välja pakkuda, luua meeskonna, siis see on eeldus heale üritusele. Kõik Jõgevamaa üritused, mille korraldamisel on suudetud kaasata hea meeskond, on ka õnnestunud.
Oja: Maakondlike laulupidude dirigendina teeb mulle kohutavalt haiget see, et koorid ei tule täies koosseisus esinema. Igal kooril peab olema dirigent, kes seda katsetab ja kasvatab ning kooris peab teatud eetika paigas olema. Kui mul on ikkagi koor, mis koosneb neljast häälest ja kui sellest tuleb maakonna laulupeole kolm häält, siis andke andeks, dirigent ei saa seda laulu maha lüüa, kuigi vajalikud häälerühmad puuduvad.
See pole ühe, vaid paljude kooride häda. See on vastutuse ja suhtumise küsimus, et “ah, maakonna laulupidu, sinna ei pea minema”. Koor on end peole kirja pannud ja pärast selgub kurb tõsiasi, et paljud jäävad tulemata.
Tutt: Ega see asi tantsurühmades parem ole. Oli võetud kohustus repertuaar omandada, aga lõpuni ei viidud vastutuse pool ja tulid kollektiivid, kus puudus nõutud arv paare – ei saa mustrit, ei saa tantsu korrektselt esitada.
Rütter: Suveajal on kollektiiviga väga raske välja tulla, sest üks peab minema külla, teisel on puhkus, kolmas on välismaal…
Reinas: See on kollektiivi juht, kes paneb end üritusele kirja. Tema peab võtma kollektiivi kokku ja ütlema, et läheme, ja jutul lõpp. Mitte nii, et paneme end kirja ja siis vaatame, kes saab tulla.
See on vabatahtlikkuse varjukülg: kokkulepet on lihtne murda, sest mingeid sanktsioone pole ja ka rahaline stiimul puudub.
Tutt: Siin hakkab rolli mängima lastetuba. Kust on tulnud see, et osaletakse küll proovides, kuid õigel ajal ei tulda kohale. Me räägime kollektiivi vaimust ja võimust, kuid vähem vastutusest kollektiivi ees.
Vabariiklikul peol leitakse puuduja asemele uus tantsija, võimleja või pillimängija. Lauljatel võib väike auk sisse jääda ja asenduslauljaid väga ei otsitagi, sest neid pole nõutud tasemel kohe väga võttagi.
Reinas: Kui sa oled end kirja pannud, siis korraldaja arvestab sinuga. Selle teadmisega on seatud lava, heli, tantsuruum…
Pilet – kallis või odav?
Tutt: Naiste tantsupeol küsisid mitmed, et miks minu kui tantsija pere peab ostma pileti. Muudel sündmustel pole seda küsitud. Vastasin, et see on selline koht, kus saate koos perega välja tulla ja hinnata koos eesti naist, tema tantsu.
Oja: See oli tantsija, kes küsis oma perele piletit, aga minu meelest on häbiväärne, et meie suured ja tähtsad poliitikud leiavad, et täiesti loomulikult peavad nemad tasuta sisse saama.
Reinas: Avastasin kummalise valemi: mida võõramat raha jagatakse, seda rohkem tahetakse ise saada. Erafirmadest sponsoritele pakkusime ise vabu pääsmeid, et tulge vaadake, mida te toetate. Aga need, kes jagavad linna, valla või Euroopa raha, tunnevad kõige rohkem, et nad andsid nagu oma raha. A. Le Coq ei küsi kunagi, mitu piletit te meile annate, aga volikogu tundis, et kõik liikmed peavad pileti saama.
Rütter: Selle üle on palju mõttevahetust olnud, et pilet on kallis. See sõltub minu meelest sellest, kuidas me ise asju väärtustame. Ma küll ei leia, et 16 eurot oli naiste tantsupeo pileti eest kallis, arvestades, et 3000 naist tuli üle Eesti kokku ja kolme päeva jooksul loodi lavastus, mis kanti ette ainult sellel peol. Ainult selle peo tarbeks panime üles suure tribüüni. Kui me annaksime järele, tähendaks see, et me ei väärtusta oma tööd.
Tutt: Maakonna pidu on aastaid olnud tasuta ja kui ka siis ei võeta aega maha, et minna vaatama oma lapse või mõne teise pereliikme esinemist, mis siis on kallis?
Oja: Kultuuri on harjutud odavalt ja ilma rahata saama. Kui koolis tahta kontserdile minna, siis laps ütleb, et ta ei saa tulla, sest pole raha, samas ostab ta endale sama raha eest hamburgeri.
Klass korda või suur kontsert vallarahvale?
Kokk: Viimasel kahel aastal oleme korraldanud Laiusel kirikukontserdi ja kirik on pilgeni rahvast täis, sest see on tasuta. Inimesed tahavad heal tasemel kultuuri tarbida, kuid samas pole me väga harjunud, et selle eest tuleb raha välja käia. Üksi minnes pole ehk 16 eurot kallis, kuid perega minnes hakkab inimene arvestama.
Omavalitsused ei saa tihti aru, mis toimub. Selliste ürituste puhul ongi õige, et omavalitsus maksab suurema summa raha ja võimaldab oma inimestele tasuta kontserdi. Mina ei näe selles midagi halba.
Jõgeva vallavolikogus tegime mitu sellist otsust, et oma piirkonna inimestele oleks kontsert tasuta. Laiuse ja Weroli kontserdid olid vallainimestele tasuta, sest vald oli sinna raha sisse pannud. Selge, et tasuta ei pea sellisel juhul saama ainult volikogu esimees ja vallavanem. Asjal on teine külg ka: kui tribüünid on servani täis ja meediakajastus korralik, siis järgmisel korral ei ole vaja piletimüügiga nii palju tegeleda kui esimesel korral.
Volikogud peavad aru saama, et see on nende imago küsimus ja selleks lähebki see raha. Kas tehakse üks klass korda või tehakse üritus, seal on see valiku küsimus.
Tahes või tahtmata peavad suuremad omavalitsused oma eelarvest teatud protsendi suurürituste korraldamiseks arvestama. Olgu see laulupidu, tantsupidu, kontsert, laat… see on tähtis osa piirkonna imago loomisel.
KÜSIS ARVED BREIDAKS
