Vahetan parajasti jalgrattal käiku, kui mind tabab pudel. See visatakse välja mööduva auto aknast, riivab mu õlga ja jääb teepervele, silt ülespidi, kuulutama, et temast rüübati just äsja viimane tilk pirnimaitselist siidrit.
Mu esimene mõte on: küll mul vedas, et see pudel oli plastist, mitte klaasist. Teine mõte on: olen lausa õnneseen, et pudel polnud klaasist ja et see lendas mulle vastu õlga, mitte keset silmnägu. Kolmas mõte on: kui see pudel oleks olnud klaasist ja lennanuks mulle vastu vahtimist, siis oleksin võinud kaotada oma blend-a-mediga valgendatud naeratuse või käiksin elu lõpuni ringi, poksija lame nina peas. Neljas mõte on: liikluskultuuri pole meil ollagi, see-eest aga vohab loopimiskultuur nagu malts kemmergu taga. Viies mõte on: nii nagu loobitakse üle õla tühje pudeleid, nõnda pillutakse valimiste eel ka katteta lubadusi ja kohevaks klopitud sõnavahtu.
Loobitakse kõike
Eks me loobi sinna-tänna ja jäta tarbetult vedelema muudki – esivanemate igihaljaid tõekspidamisi, moraali ja südameharituse riismeid, rahvuslikku uhkust ja jahedat põhjamaist väärikust. Pea ju need alamadki rikutud ei saa, kui ülemad ülevalt poolt tarvilikku eeskuju annavad, näppides eesti asja määritud käte ja pillates sõnu kasimata suuga.
Kui poliitikud vahetavad fraase, mis sobiksid pigem voorimehe, mitte kõrgesti koolitatud džentelmenide keelele, ega siis tavaeestlanegi risti ette löö. Vastuseks kaubanduskeskuses kajavale Uno Loobi hellkirglikule küsimusele “Mis värvi on armastus?”, teatas nätsu valiv noormees kaaslasele: “Pasa värvi“. Ja lisas, et pangu see vigisev vanamees ennast põlema.
Mõni hetk hiljem lennutas toosama nooruk nätsupakki katva kile tagantkätt uulitsale ja see liigutus sundis mind puuriida laulule uusi sõnu looma. Ümisesin, et mida sina loobid, kui Loopi ei ole. Süda aga, see päris kaeblikult, miks me küll ennast kogu aeg üha vastikumalt üleval peame.
Vabaduseaastad pole meile kuigi hästi mõjunud
Samasuguse murega tuli hiljuti lagedale näitlejatar Maria Avdjuško, väites, et vabadusaastad pole meile kõige paremini mõjunud – eestlaste iseloom on läinud halvemaks, inimesed rumalamaks ja laisemaks. Kultuur olevat ainus asi, mis meid päästaks.
Kui aga tipp-poliitikud ega kõrged politseiametnikud ei tea tuhkagi suhtlemis- ega käitumiskultuurist, moraalist ja eetikast takkaotsa, kui nad on kogunisti nii rikutud, et nad tuleb tingimisi trellide taha pista või neil käed raudu panna, siis jääb üle küsida: kellesse me veel usume ja kellelt ootame kaitset? Kui neil, kelle poole rahvas alt üles vaatab, puudub sisemine kultuur, siis kumb on püha lehm – kultuur või kultuuritus?
Usaldamatus tekitab umbusku, pettumus käegalöömistunnet, rahva kesist rahakotti üha enam kurnama kippuvad seadused nördimust ja nukrust. Nii jäävadki meie pärusmaaks negatiivsed emotsioonid ja hakkamegi jälle loopima: kibedaid sõnu valitsuse ja õiguskaitseorganite aadressil, kadedaid pilke neile, kel kõrged palgad, mõneks hetkeks pingeid maandava alkoholi pudeleid tee äärde või taaraautomaati ja sente hoiupõrsasse.
Et siis, kui jumala maapealseks asemikuks ülendatav tööandja meile ust näitab, oleks vähemalt näpuotsatäis leivarahagi tagavaraks.
Elus tuleb hoida oma hingekultuuri
Mulle meenub pildike kooliajast. Kokk, jõehobutari gabariitidega slaavi daam, kelle hing mingil põhjusel täis sai, haaras nõgise alumiiniumpoti, mürtsatas selle direktori kirjutuslauale kaustavirna otsa ja käratas: “Mina minema ljaheb, mina enam mitte keema!” Nüüd võidakse minutipealt öelda: “S i n a enam mitte keema!” Ning teha pole midagi, omagu sa pealegi laitmatut köögikultuuri ja teeninduskultuuri. Kui ikka nägu ei meeldi, siis ei kõlba ka su kultuur.
Lugesin hiljuti Aili Helmi raamatut „Kuradil ei ole varju”, mis räägib poliitiliste vangide elust Vorkuta laagris. Sealgi pöörati kultuurile suurt tähelepanu, alates eestlaste korraldatavatest tantsupidudest ja lõpetades salmikesega, mida luulealtid venelastest valvurid tillukestele lapsvangidele õpetasid: Roosevelt äka, Churchill kaka, Stalin meie armas papa. Meie oludes annab seda laulukest ümber vormida: riigiisad äka, politseionud kaka…. Kes on aga meie armas papa, selles peab igaüks ise selgusele jõudma – kellele Ansip, kellele härra Üpsilon, kellele Issand Jumal taevas. Vali(tse)miskultuur on ooper omaette ja rahval tuleb leppida nendegagi, keda valides nad ämbrisse astusid.
Küll aga peaksime püüdma elus hoida oma hingekultuuri, sest kui suudame austada iseennast, siis austame ka ligimest ning säilime nii rahva kui ka rahvusena. Oleks ju kurb, kui alles jääks ainult loopimiskultuur. Ja seegi vaid senikauaks, kuni on, mida loopida.
iii
URVE TINNURI
