Külmarekord saab seitsmekümneseks

Jõgeval Mustvee maanteel kunagistes agrometeoroloogiajaama ruumides tegutsevas Eesti Looduseuurijate Seltsi Jõgeva Ilmahuvikeskuses võib näha 1940. aasta jaanuari vaatlustabelit, milles külmarekord fikseeritud. Tõsi, seal figureerib ametlikust külmarekordist veelgi suurem arv: -44 kraadi. Sellest näidust arvestati siiski maha termomeetri passis fikseeritud lubatud veamäär 0,5 kraadi ning nii läks rekordina kirja -43,5 kraadi.

Kui allakirjutanu püüdis leida Jõgeva külmarekordi kajastusi tollastes suuremates päevalehtedes, siis ilmnes paraku tõsiasi, et ei Postimees, Päevaleht ega Uudisleht kirjutanud sellest sündmusest ei 18. jaanuaril ega ka järgnevatel päevadel mitte midagi. 18. jaanuari Postimees väitis küll, et Eesti sai uue ametliku külmarekordi, ent nimetas selleks Võrus registreeritud 42-kraadilist miinustemperatuuri. Veel kirjutati samas lehenumbris sellest, et Petseri raudteejaamas külmus sealsesse riigiviinalattu tellitud vagunitäis viina, järgmise päeva Postimehes aga sellest, et kõva külm ja jäine idatuul halvasid peaaegu igasuguse tegevuse 1000 kilomeetri pikkusel Talvesõja rindejoonel: Karjala maakitsusel oli külma 50 ja Lapimaal koguni 57 kraadi.

Jõgeva Agrometeoroloogiajaama kauaaegse töötaja Helle-Mare Raudsepa arvates võis üleriigilise levikuga päevalehtede vaikimine Jõgeva külmarekordist olla tingitud sellest, et 1922. aastast tegutsenud Jõgeva ilmajaam polnud tollal riiklik ilmajaam, vaid tegutses Jõgeva Sordikasvanduse alluvuses. Seepärast ei pruukinud sealsed andmed kohe riiklikku teabesüsteemi jõuda. Nende õigsuses ei maksa aga sellele vaatamata kahelda.

Täitsa soe juba!

Lisaks 1940. aasta jaanuari keskpaigale on neljakümne ja enama kraadine pakane külastanud Jõgevat ka 1978. aasta viimastel päevadel.

„Tookord ei tõusnud kahel päeval temperatuur ka keskpäeval kolmekümnest külmapügalast ülespoole,” meenutas Helle-Mare Raudsepp. „Kui termomeeter ühel päeval -40 kraadi juurest -31 kraadi peale oli tõusnud, ütles toonane meteovaatleja Riina Lepik: „Oi, täitsa soe on juba! Nüüd võib välja tööd tegema minna.””

Neljakümnekraadist pakast pole Jõgeval ega kogu Eestis enam 31 aastat nähtud ja viimasel ajal on haruldaseks muutunud ka kolmekümnekraadised miinustemperatuurid. Kui aga vaadata Jõgeva ilmajaama asutamisest alates kogutud andmete rida, siis selgub, et kolmekümnekraadist ja kõvemat pakast on siin esinenud 39 talvel, mis moodustab 45 protsenti talvedest.

Helle-Mare Raudsepp ja tema endine kolleeg, praegune Jõgeva Sordiaretuse Instituudi agrometeoroloog-ekspert Laine Keppart on teinud mitmesugust muudki statistikat Jõgeva ilmaandmete kohta ning välja rehkendanud, et konkreetse talve külmarekord on Jõgeval õnnestunud viimase 70 aasta jooksul oma nimele saada tervelt 27 korral. Tõsi, neljal neist on meil tulnud seda rekordit mõne teise paigaga jagada. Jõgevale kuulub nende sõnul ka madalaima aasta keskmise õhutemperatuuri rekord (+1,6 kraadi 1942. aastal) ning siin on kirja pandud jaanuari, juuni, juuli, septembri, oktoobri ja novembri kõige madalamad temperatuurid.

Kõige sagedamini on külmarekordite mõõtmisel Jõgevaga konkureerinud teised riigi kontinentaalsema kliimaga idaosas asuvad ilmajaamad – Narva, Jõhvi, Tiirikoja (Mustvee), Võru, Värska ja Valga.

Selles, et Jõgeval külmarindel stabiilselt silma paista õnnestub, on Raudsepa ja Kepparti sõnul oma osa ka siinse ilmajaama (kunagise rahvarohke agrometeoroloogiajaama asemel tegutseb praegu Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ühe töötajaga automaatilmajaam) vaatlusväljaku asukohal: see asetseb Pedja jõe orus, kuhu vaiksetel selgetel öödel valgub ümbritsevatelt kõrgematelt aladelt raskem külm õhk. Just samal põhjusel mõõdetakse madalaid temperatuure üsna tihti ka Kuusiku ilmajaamas, mille vaatlusväljak asub Konuvere jõe orus.

Miinused plussideks

Külm ilm põhjustab mitmesuguseid ebamugavusi, ent Jõgeval on viimasel ajal külma kirujate kõrvale üha enam siginenud neid, kes innustavad kaaslinlasi ja külalisi külmast hoopis rõõmu tundma. Agaramad külmasõbrad on koondunud ligemale seitse aastat tagasi asutatud mittetulundusühingusse Miinus 43,5. Ühingu eestvõttel püstitati 2003. aasta detsembris Jõgevale Uku Keskuse ette termomeetrit meenutav külmasammas, millel jäädvustatud nii kõigi aegade kui ka selle sajandi külmarekord. Kahel viimasel aastal on ühingu eestvedamisel korraldatud talve madalaima temperatuuri ennustamise võistlust ja kogupereüritust „Jääpurikas”.

Jõgeva külmarekordi juubeli puhul toimub kahe nädala pärast, 30. jaanuaril Jõgeva kesklinnas Jääpurikafestival, mille käigus loodetakse lõpuks ometi maha pidada jääpurikate kasvatamise võistlus: kahel varasemal purikapeol on tulnud soojavõitu ilma tõttu ju hoopis kunstpurikaid sulatada! Purikavõistlusele on oodatud linna asutuste-ettevõtete võistkonnad, aga ka kõik muud huvilised. Võisteldakse teistelgi aladel, tehakse tuleshowd ning lustitakse suures peotelgis külmapeol „Kampsun ja karupüksid”. Festivalil on kaastegevad ansambel Hellad Velled ja Jõgeva Ühisgümnaasiumi tantsutüdrukud.

Loodetavasti toetab Jääpurikafestivali peale linnavalitsuse ja linna ettevõtete ka Külmataat ise, saates selleks ajaks Jõgevale purikafestivali pidamiseks sobiva ilma: sellise, mis purikaid kasvatada võimaldab, aga rahvast sootuks tuppa sooja ei peleta.

Tänavune talv on Helle-Mare Raudsepa ja Laine Kepparti sõnul temperatuuri poolest üsna keskmiste hulka kuuluv: detsembri teisel ja jaanuari esimesel dekaadil oli küll kõvemat külma, ent talve algus oli see-eest hästi soe. Iseasi on lumega: seda on praegu maas kaks korda enam, kui sel ajal keskmiselt olnud.

Et Jõgeva ja üksiti kogu Eesti kõigi aegade külmarekord oma 70. juubeli aastal põrmu variseks, sellesse staazhikad ilmavaatlejad Raudsepp ja Keppart eriti ei usu. Veel vähem sellesse, et rekord seitsmekümneaastaseks saada ei jõuagi, vaid enne ületatud saab. Mõningast temperatuurilangust ilmateade selle nädala lõpuks ju lubab, ent rekordi üritamisest Külmataat praegu siiski märku ei anna. Küll aga näib ta oma 70 aasta taguse teo üle siiani uhkust tundvat: just külmarekordi juubeli eel on ta mitte ainult Jõgeva, vaid kogu Eestimaa kaunistanud enneolematult piduliku ja püsiva härmarüüga, mida fotograafid jäädvustamast ja kõik ülejäänud lihtsalt imetlemast ei väsi.

iii

RIINA MÄGI